Vead

Jalgpallis nimetatakse rikkumist, mille mängija paneb vastase vastu toime mänguväljakul, kui pall on mängus, „veaks“. Distsiplinaarrikkumine on eraldi kategooria, mis hõlmab kaarti väärivat käitumist.

„Hooletu“ on vea raskusastmetest madalaim – mängija näitab palli pärast võideldes üles tähelepanematust või arvestamatust. Kaarti pole vaja; määratakse ainult karistus- või vabalöök.

„Hoolimatu“ tähendab, et mängija tegutseb vastasele ohtlikult või tagajärgedega arvestamata. Mängijale tuleb anda hoiatus kollase kaardiga.

„Üleliigse jõuga“ on tegu siis, kui mängija ületab vajaliku jõu ja/või ohustab vastase turvalisust. Mängija tuleb eemaldada (punane kaart).

Karistuslöögiga karistatav rikkumine on selline, mille järel tehtud löögiga võib otse värava lüüa. Enamik kontaktiga vigu ja käega mäng on karistuslöögiga karistatavad rikkumised.

Vabalöögiga karistatava rikkumise korral peab pall enne värava arvestamist puudutama teist mängijat. Kohtunik annab sellest märku, tõstes ühe käe pea kohale.

Käega mäng on tahtlik kontakt VÕI kontakt, kui mängija on käe või käsivarrega keha ebaloomulikult suuremaks teinud. Käsivarre piir on kaenlaaluse alumine serv.

Ohtlik mäng on tegevus, mis ohustab vigastusega, näiteks kõrge löök vastase pea lähedal või peaga mängimine jalatsi kõrgusel. Kontakti korral muutub see teiseks rikkumiseks; kontaktita on tegu vabalöögiga.

Vastase liikumise takistamine on vastase liikumise blokeerimine, kui ei olda palli mänguulatuses. Kontaktiga on see karistuslöögiga karistatav rikkumine; kontaktita vabalöögiga karistatav rikkumine.

Viga on mängija toime pandud rikkumine väljakul, kui pall on mängus. Distsiplinaarrikkumine on mis tahes rikkumine (mängijate, vahetusmängijate või võistkonna ametiisikute poolt, väljakul või sellest väljas), mis nõuab kollast või punast kaarti.

Reegel 12 loetleb seitse kontaktiga rikkumist: kehaga ründamine, vastu hüppamine, löömine või löömiskatse jalaga, lükkamine, löömine (sh peaga), sisseminek või võitlus palli pärast, jala taha panemine või selle katse. Igaüks neist on karistuslöök, kui see on hooletu, hoolimatu või üleliigse jõuga.

Alates 2025/26 reeglitest annab väravavaht, kes hoiab palli kauem kui 8 sekundit, vastasele nurgalöögi, mitte enam ainult vabalööki.

Enamiku karistus- ja vabalöökide puhul peavad vastasmängijad seisma pallist vähemalt 9,15 m (10 jardi) kaugusel, kuni pall on mängus.

Kui müüris on 3 või rohkem kaitsjat, peab ründaja jääma müürist vähemalt 1 m kaugusele.

Reeglid eristavad vigade kolme raskusastet: hooletu (ainult karistus- või vabalöök), hoolimatu (karistus- või vabalöök ja kollane kaart) ning üleliigne jõud (karistus- või vabalöök ja punane kaart).

Käega mängu otsustamisel loetakse käsivarre alguseks kaenlaaluse alumine serv. Kontakt sellest joonest kõrgemal (näiteks õlaga) ei ole käega mängu rikkumine.

Karistus- ja vabalööke sooritatakse rikkumise kohalt. Erandid: ründavale võistkonnale väravaalas määratud vabalöögid sooritatakse väravaala joonelt, mis on väravajoonega paralleelne ja rikkumise kohale lähim.

Pärast palli vabastamist ei tohi väravavaht seda uuesti käe ega käsivarrega puudutada, kuni seda on puudutanud teine mängija. Selle eest määratakse vastasele vabalöök.

Reegel 12 märgib sõnaselgelt, et „püsivate rikkumiste“ jaoks pole kindlat arvu ega mustrit. Kohtunik otsustab omal äranägemisel, lähtudes sagedusest ja mustrist.

Ametlikku hoiatussüsteemi ei ole. Kas viga väärib hoiatust (kollane kaart) või mitte. Kohtunik võib anda mitteametliku suulise märkuse, kuid sellel pole protseduurilist staatust.

Kohtunik on vigade üle otsustamisel ainus otsustaja. Abikohtunikud ja VAR võivad nõu anda, kuid väljakul tehtud otsus on kohtuniku vastutus.

VAR-il on õigus sekkuda ainult neljas mängu tulemust mõjutavas olukorras: väravad, penaltiotsused, otsesed punased kaardid (mitte teised kollased) ja isiku segiajamine.

Abikohtunik saab ainult märku anda – väljakukohtunik jätab endale lõpliku õiguse viga määrata või sellest loobuda.

Käega mängu hindab kohtunik, kasutades reegli 12 kriteeriume: tahtlik käega mäng või käe asend, mis teeb keha ebaloomulikult suuremaks.

Kaarte annab ainult kohtunik. VAR võib otsese punase kaardi puhul nõu anda, kuid väljakul tehtud otsus jääb kohtuniku teha.

Kohtunik otsustab karistus- või vabalöögi täpse koha selle põhjal, kus rikkumine toimus.

VAR annab kohtunikule nõu, kuid väljakukohtunik teeb alati lõpliku otsuse, olgu see tehtud ülevaatuse või monitori põhjal.

Edu on kohtuniku otsus – selle aluseks on, kas rikkumata võistkond saab sellest kohe kasu (näiteks pall on endiselt tema käes ja tal on väravavõimalus).

Kollast ja punast kaarti võib näidata mängijatele, vahetusmängijatele, väljavahetatud mängijatele ja (alates 2019. aastast) võistkonna ametiisikutele, nii mänguväljakul kui ka väljaspool seda.

Kohtunikul säilib võim kõigi osaliste üle – mängijad, vahetusmängijad ja tehnilises alas viibivad võistkonna ametiisikud.

Õiglane õlaga ründamine on lubatud, kui mõlemad mängijad on palli mänguulatuses ja kumbki ei kasuta käsivarsi.

Libisedes sisseminek on lubatud, kui mängija mängib peamiselt palli ja võitlus ei ole hooletu, hoolimatu ega üleliigse jõuga. Ohtlikke libisedes sisseminekuid karistatakse vastavalt.

Kui väravavaht käsitleb meeskonnakaaslase tahtlikku jalaga antud söötu, on tegu vabalöögiga karistatava rikkumisega, mis määratakse kohast, kus ta palli käega puudutas.

Tagasisöödu reegel kehtib ainult palli kohta, mida lüüakse tahtlikult jala või säärega. Peaga, rinnaga, põlvega või reiega väravavahile tagasi antud sööt on lubatud.

Ettekavatsemata käega mäng ei ole tavaliselt rikkumine. Erandid: kui käsi tegi keha ebaloomulikult suuremaks VÕI kui ründaja lööb värava vahetult pärast ettekavatsemata kontakti.

Vastase liikumise takistamine kontaktita (kui ei olda palli mänguulatuses) on reegli 12 järgi vabalöögiga karistatav rikkumine.

Palli varjamine kehaga on lubatud, kui pall on mängija mänguulatuses. Varjamine muutub vastase liikumise takistamiseks alles siis, kui pall on mänguulatusest väljas.

Kellegi hammustamine või talle sülitamine on karistuslöögiga karistatav rikkumine ja mängija tuleb eemaldada. See kuulub tõsise vea / vägivaldse käitumise alla.

Liiga kõrge löök vastase pea lähedal võidakse lugeda ohtlikuks mänguks (vabalöögiga karistatav rikkumine) ka ilma kontaktita, sest see ohustab vigastusega.

Palli kätega kontrolliva väravavahi vastu ei tohi seaduslikult võidelda – see on karistuslöögiga karistatav rikkumine.

Hooletu viga ei kaasne distsiplinaarkaristust – ainult vastav karistus- või vabalöök (olenevalt rikkumise liigist).

Hoolimatu viga toob rikkujale kollase kaardi (hoiatuse) ning vastava karistus- või vabalöögi või penalti.

Üleliigne jõud on vea kõige raskem kategooria, mida karistatakse alati punase kaardiga ja lisaks mängu taasalustamisega.

Karistuslöögiga karistatav rikkumine, mille kaitsev võistkond paneb toime oma karistusalas, karistatakse alati penaltiga.

Vabalöögiga karistatavad rikkumised karistusalas toovad kaasa vabalöögi – mitte penalti. Löök sooritatakse rikkumise kohalt.

DOGSO nõuab tavaliselt punast kaarti. 2016. aasta „kolmekordse karistuse“ reegel leevendab seda, kui karistusalas toime pandud viga oli tõsine katse palli mängida – siis antakse penalti kõrvale kollane kaart.

Lubava rünnaku tsiniline peatamine veaga on hoiatusega karistatav rikkumine – kollane kaart. See on DOGSO-st madalam tase, kus võimalus oli selgem.

IFAB-i 2025/26 reeglite järgi toob palli hoidmine kauem kui 8 sekundit kaasa vastase nurgalöögi – varem oli selleks vabalöök.

Kaks kollast kaarti samas mängus liituvad alati punaseks kaardiks ja eemaldamiseks.

Vägivaldne käitumine (üleliigne jõud või jõhkrus, mis ei ole võitlus palli pärast) on alati eemaldamisega karistatav rikkumine – otsene punane kaart, olenemata sellest, kas pall on mängus.

Kaardid (1970), DOGSO punane kaart (1990), tagasisöödu reegel (1992) ja tagant sisseminekute keeld (1998) tulid just selles järjekorras.

FIFA võttis 1998. aastal, enne maailmameistrivõistlusi, kasutusele reegli, mille järgi tagant sisseminekud, mis ohustavad vastase turvalisust, on automaatselt punase kaardi väärilised.

Kriteerium „keha ebaloomulikult suuremaks tegemine“ lisati reeglisse 12 2019. aastal koos teiste käega mängu selgitustega.

2019. aastal selgitas IFAB, et ründaja ettekavatsemata käega mängu tagajärjel löödud või vahetult loodud värav tühistatakse – ka siis, kui see ei olnud tahtlik.

Kaardid võeti kasutusele 1970. aasta maailmameistrivõistlustel Mehhikos; need mõtles välja Inglise kohtunik Ken Aston. Need ühtlustasid distsiplinaarsignaalid keeltevaheliselt.

Väravavahi aja raiskamise piirangud arenesid sammude arvust (enne 2000. aastat) 6 sekundini (2000) ja 8 sekundini koos nurgalöögi karistusega (2025/26).

„Professionaalse vea“ reegel, mis nõuab eemaldamist ilmse väravavõimaluse tsiniliselt peatamise eest, kehtestati 1990. aastal.

2016. aasta muudatus leevendas „kolmekordset karistust“ – kaitsja, kes tõsiselt üritab palli mängida, saab nüüd tavaliselt kollase kaardi ja penalti, mitte enam lisaks punast kaarti.

Väravavahtide vana nelja sammu reegel kaotati 2000. aastal ja asendati 6 sekundi reegliga (nüüd 8 sekundit).

Sissemineku on alati peetud üheks kontaktiga rikkumiseks, kuid sõnastust on aja jooksul uuendatud. 2019. aasta uuendus tõi selgust „võitluse palli pärast“ kui kategooria kohta sissemineku kõrval.

Väljaspool karistusala kehtivad väravavahile samad käega mängu piirangud nagu igale teisele mängijale. Palli käega käsitlemine väljaspool ala on karistuslöök (ja võimalik kaart).

Kui viga toimub enne, kui suluseisupositsioonis mängija palli mängib või selle pärast võitleb, karistatakse viga. Kui viga toimub pärast seda, kui suluseisupositsioonis mängija on mängu sekkunud, määratakse suluseis.

Tagasisöödu reegel nõuab sõnaselgelt, et löök oleks tahtlik. Ettekavatsemata põrked meeskonnakaaslase jalalt reeglit ei rakenda.

Jätkuvat rikkumist hinnatakse selle lõpukoha, mitte alguskoha järgi – nii et kinnihoidmine, mis algas väljaspool, kuid jätkub karistusalas, toob kaasa penalti.

Väravavaht, kes käsitleb palli väljaspool ala, et peatada ilmne väravavõimalus, saab DOGSO tõttu otsese punase kaardi.

Viga mängija vastu, kes on palli juba mänginud, on endiselt viga. Karistus- või vabalöök sooritatakse vea toimumise kohalt.

Karistus- ja vabalööke saab määrata ainult rikkumiste eest, mis toimuvad siis, kui pall on mängus. Palli mängust väljas toimunud distsiplinaarrikkumine toob kaasa ainult kaardid/distsiplinaarkaristuse – mäng taasalustatakse nii, nagu muidu oleks taasalustatud.

Käega mängu hindamisel arvestavad kohtunikud kaugust ja olemasolevat aega. Pall, mis tabab kätt väga lähedalt ja reageerimiseks aega ei jää, ei loeta üldjuhul rikkumiseks – välja arvatud juhul, kui keha oli ebaloomulikult suurem.

Kui meeskonnakaaslased panevad toime samaaegseid rikkumisi, rakendab kohtunik karistust raskema rikkumise eest.

Õlaga ründamine on lubatud ainult siis, kui mõlemad mängijad on palli mänguulatuses – kontakt palli lähedalt eemal on viga.

Iga raskusaste toob raskema tagajärje: hooletu ei saa kaarti, hoolimatu saab kollase, üleliigne jõud saab punase.

Hoolimatu toob kollase; üleliigne jõud ohustab vastast ja toob punase. Piir nende vahel on see, kas jõud ohustas vastase turvalisust.

Karistuslöök = värava võib lüüa otse löögist. Vabalöök = pall peab enne värava arvestamist puudutama teist mängijat. Vabalööki näitab kohtuniku tõstetud käsi.

Viga toimub väljakul, kui pall on mängus. Distsiplinaarrikkumine hõlmab kaarte kõigile (mängija, vahetusmängija, treener), igal ajal (mängus või mängust väljas, enne või pärast mängu).

Kontaktiga = karistuslöök. Kontaktita = vabalöök. Kontakti olemasolu või puudumine on reegli 12 võtmepiir.

Jalgpalli reegel 12 keelab sõnaselgelt kinnihoidmise, kehaga ründamise, vastu hüppamise ja lükkamise – need kõik kuuluvad ragbisse. Jalgpallis peab sisseminek olema suunatud pallile, mitte mängijale.

Sama karistuslöögiga karistatav rikkumine muutub penaltiks, kui kaitsev võistkond paneb selle toime oma karistusalas.

Nii tahtlik tagasilöök kui ka otse väravavahile tehtud küljesissevise kannavad sama piirangut: käega puutuda ei tohi, muidu on tegu vabalöögiga.

Ainult kollane kaart on ametlik hoiatus. Suulised märkused on kohtuniku äranägemisel ja neil pole registreeritud mõju.

Mõlemad on punase kaardi väärilised rikkumised. Tõsine viga on üleliigse jõuga võitlus palli pärast. Vägivaldne käitumine on üleliigne jõud või jõhkrus, mis EI OLE võitlus palli pärast.

Palli esimesena mängimine ei vabanda jõulist järelliigutust – kohtunik hindab ja karistab ikkagi järgnevat kontakti.

Alates 2019. aastast on ründaja ettekavatsemata käega mäng, mis viib otseselt meeskonnakaaslase värava löömiseni, rikkumine – värav tühistatakse.

Õlakõrgusest kõrgemale tõstetud käsivart peetakse üldjuhul keha ebaloomulikult suuremaks tegevaks. Seetõttu muutub ettekavatsemata kontakt käega mängu rikkumiseks.

Väravavahi poolt oma alal käega käsitletud tahtlik tagasilöök on vabalöögiga karistatav rikkumine. Kaarti ei anta, välja arvatud DOGSO korral.

Vastase blokeerimine ilma pallita on vastase liikumise takistamine (kontaktiga = karistuslöök; kontaktita = vabalöök). Tsiniline tegu võib olla hoiatusega karistatav.

Ilmse väravavõimaluse peatamine veaga väljaspool ala on punane kaart ja karistuslöök vea toimumise kohalt.

Tõsine katse palli mängida, isegi kui see ebaõnnestub ja ründajat rikutakse, leevendatakse punasest kaardist kollaseks – see on „kahekordse karistuse“ reegel.

2025/26 hooajal = palli hoidmine kauem kui 8 sekundit toob vastasele nurgalöögi (kaarti ei anta, välja arvatud korduval rikkumisel).

Alates 2019. aastast võib võistkonna ametiisikule anda hoiatuse või ta eemaldada. Eriarvamuse näitamine või solvav käitumine tehnilisest alast on kaarti väärt rikkumine.

Kaardid antakse ka siis, kui edu on antud, järgmisel mängukatkestusel. Distsiplinaarmeede ei sõltu mängu jätkumisest.

Hoolimatu viga toob kollase kaardi. Turvalisust ohustav üleliigne jõud oleks punane.

Karistus- ja vabalööke sooritatakse vea toimumise kohalt (konkreetsete erandite korral väravaalas).

Kontaktiga rikkumised (seitse kontaktiga viga + käega mäng + kinnihoidmine + vastase liikumise takistamine kontaktiga) on karistuslöögiga karistatavad. Kontaktita rikkumised (ohtlik mäng, vastase liikumise takistamine kontaktita) on vabalöögiga karistatavad.

Väljaspool oma karistusala koheldakse väravavahti nagu iga väljakumängijat – tahtlik käega mäng, mis peatab ilmse väravavõimaluse, on punane kaart.

Kaks hoiatust samas mängus liituvad alati punaseks kaardiks ja eemaldamiseks, ilma et poolajavahetus midagi nullistaks.

Käega mängu puhul algab käsivars kaenlaaluse alumisest servast; kontakt sellest joonest kõrgemal on õlal, mis on lubatud.

Tõstetud käe signaali tuleb hoida alates löögi määramisest, kuni pall puudutab teist mängijat, lahkub mängust või värav muutub võimatuks.

2025/26 reegel muutus: väravavahid võivad hoida palli kuni 8 sekundit; selle ületamine annab vastasele nurgalöögi.

Kaardid kehtivad distsiplinaarrikkumise kohta väljakul ja väljaspool seda. Hoiatuse võivad saada tehnilises alas viibivad vahetusmängijad, võistkonna ametiisikud ja isegi väljakult lahkunud mängijad.

1992. aasta tagasisöödu reegel oli otsene vastus 1992. aasta Euroopa meistrivõistlustel nähtud aja raiskamise taktikale – IFAB-i eesmärk oli hoida mäng sujuvana.