Suluseis

Mängija on suluseisupositsioonis, kui mis tahes tema kehaosa, millega saab palli mängida, on vastaste väravajoonele lähemal kui nii pall KUI KA eelviimane vastasmängija.

Suluseisupositsioonis olemine ei ole iseenesest rikkumine. Rikkumine (suluseis) eeldab, et mängija sekkub mängu aktiivselt.

Suluseisupositsioonis olemine ei ole iseenesest rikkumine – see muutub selleks alles siis, kui mängija muutub mängus „aktiivseks“.

Tavamängus on väravavaht viimane vastane ja viimane väljakukaitsja on eelviimane. Seega on ründaja praktikas suluseisus, kui ta on viimasest väljakukaitsjast mööda (kui väravavaht on väravajoonel).

Kaitsja tahtlik mäng – tegelik kontroll, mitte pelgalt puudutus – nullib suluseisu iga ründaja jaoks, kes oli varem suluseisupositsioonis.

Tahtlik tõrje on see, kui mängija (tavaliselt väravavaht) peatab tahtlikult värava suunas minevat palli. Tõrjest tagasipõrganud pall toob endiselt kaasa suluseisu, kui selle haarab suluseisupositsioonis ründaja.

Vastase segamine hõlmab väravavahi vaatevälja selget takistamist, vastase vastu palli pärast võitlemist või ilmset tegevust, mis selgelt mõjutab vastase võimalust palli mängida.

Eelise saamine tähendab tagasipõrganud palli mängimist – väravaraamilt, vastaselt (pärast tahtlikku tõrjet või mis tahes põrget pärast tahtlikku tõrjet) või teiselt suluseisus mängijalt.

Suluseisu puhul arvestatakse ainult kehaosi, millega saab palli seaduslikult mängida. Kaenlaaluse alumisest servast kõrgemal olevaid käsivarsi ei arvestata – sama piir mis käega mängu puhul.

Täpselt eelviimase vastasmängijaga ühel joonel olemine ei vasta tingimusele „lähemal kui“ – seega ei ole see suluseisupositsioon.

Ründaja ja väravajoone vahel peab olema vähemalt kaks vastast – tavaliselt väravavaht ja üks väljakukaitsja. Praegune „kahe vastase“ reegel kehtib alates 1925. aastast.

Suluseisu ei määrata, kui pall saadakse otse küljesissevisest, väravaesisest lahtilöögist või nurgalöögist.

Suluseisu saab määrata ainult siis, kui mängija on vastaste väljakupoolel. Oma väljakupoolel olev mängija ei saa suluseisus olla.

Väravavahi viske puhul kasutavad 2025/26 reeglid viimast kokkupuutepunkti – hetke, mil pall käest lahkub – tavalise esimese kokkupuutepunkti asemel.

Suluseisu rikkumise eest määratakse kaitsvale võistkonnale VABALÖÖK, mis sooritatakse kohast, kus suluseisupositsioonis mängija oli, kui meeskonnakaaslane palli mängis.

Suluseisureegel liikus piiranguta (1863) 3 vastase nõudeni (1866) ja tänapäevase 2 vastase variandini (1925).

„Kolme vastase“ reegel kehtis 1866–1925, mil see vähendati kahele. Väravate arv mängu kohta peaaegu kahekordistus järgnevatel hooaegadel.

Suluseisu puhul kehtib sama kehaosade piir nagu käega mängu puhul: arvesse lähevad ainult kaenlaaluse alumisest servast allpool olevad kehaosad.

Praktikas on väravavaht väravajoonel või selle lähedal ning viimane väljakukaitsja täidab eelviimase vastasmängija rolli.

Suluseisu hinnatakse hetkel, mil meeskonnakaaslane palli mängib, mitte hetkel, mil ründaja seda hiljem puudutab.

Abikohtunikud liiguvad küljejoonte ääres ja asuvad kohas, kust on võimalik hinnata eelviimase vastasmängija joont. Nad tõstavad suluseisu märgiks lipu; lõpliku otsuse teeb kohtunik.

VAR saab suluseisu üle vaadata ainult värava, penalti või otsese punase kaardi eelsel rünnakul – mitte iga mängus toimunud suluseisu.

Kohtunik hindab tahtlikku mängu, arvestades kriteeriume, näiteks kas kaitsjal oli aega, kontrolli ja kas ta valis palli mängida. VAR võib nõu anda standardprotokolli kohaselt.

Suluseisu joone määrab eelviimane vastasmängija – tavaliselt viimane väljakukaitsja, mitte väravavaht.

Kohtunik hindab, kas suluseisupositsioonis mängija on saanud eelise tagasipõrkest – väravaraamilt, vastaselt või tahtlikust tõrjest.

Abikohtunik annab suluseisust märku, tõstes lipu püstloodis. Seejärel vilistab kohtunik mängu peatamiseks ja määrab vabalöögi.

Kui abikohtunik tõstab lipu, kuid kohtunik leiab, et edu on olemas (näiteks kaitsval võistkonnal on pall vabalt), võib kohtunik mängu jätkata lasta.

Kohtunik hindab, kas segamine toimus – suluseisus mängija tegevuse, vaatevälja takistamise või vastast mõjutavate tegevuste põhjal.

Abikohtunikud paigutuvad eelviimase vastasmängijaga ühele joonele, mis annab neile suluseisu hindamiseks parima vaatenurga.

Poolautomaatne suluseisu tehnoloogia jälgib mängijaid ja palli, arvutab joone ning VAR kontrollib seda enne, kui kohtunikule teatatakse.

Suluseisu ei rakendata, kui mängija saab palli otse küljesissevisest. See ulatub tagasi reegli 11 algupäraste sõnastuste juurde.

Otse väravaesisest lahtilöögist palli saamine on suluseisust vabastatud.

Mängija ei saa olla suluseisus otse nurgalöögist. Erand hõlmab esimest söötu; järgnevale mängule kehtivad tavalised suluseisureeglid.

Karistus- ja vabalöökidele (nii otsestele kui kaudsetele) suluseis kehtib. Mängijad peavad löögi sooritamise hetkel olema suluseisuta.

Oma väljakupoolel olev mängija on automaatselt suluseisuta, olenemata sellest, mitu vastast on tema ja väravajoone vahel.

Eelviimase vastasmängijaga ühel joonel olemine loetakse suluseisuta olemiseks – ründaja peab olema väravajoonele lähemal, mitte ainult samal joonel.

Hilisem tagasijooksmine suluseisuta positsioonile ei tühista suluseisupositsiooni, mida hinnati palli mängimise hetkel.

Kaitsja tahtlik mäng, isegi äralöök, nullib ründaja suluseisupositsiooni.

Tahtlik tõrje EI loeta tahtlikuks mänguks. Suluseisupositsioonis mängija jääb suluseisu, kui ta mängib tõrjest tagasipõrganud palli.

Isegi kui mängija on palli valduses või peab palli, loeb suluseisu hindamisel ainult hetk, mil meeskonnakaaslane palli mängib.

Suluseisu eest karistatakse kaitsvale võistkonnale määratud vabalöögiga, mis sooritatakse kohast, kus suluseisupositsioonis mängija mängu sekkus.

Suluseisujärgne mängu taasalustamine toimub kohast, kus suluseisus mängija oli, kui meeskonnakaaslane palli mängis, mitte kohast, kus palli mängiti.

Suluseis on puhtalt positsiooniline rikkumine – kaarti ei anta. Määratakse ainult vabalöök.

Kui suluseisupositsioonis mängija segab vastast (näiteks takistab väravavahi vaatevälja), tühistatakse värav olenemata sellest, kes selle lõi.

Suluseisupositsioon üksi ei ole rikkumine – kui mängijat rikutakse enne aktiivseks muutumist, karistatakse viga tavapäraselt.

Kui kaitsval võistkonnal on pall juba olemas, rakendatakse edu – mängu pole vaja peatada. Suluseisulipp lastakse alla.

Suluseis, mis leitakse mis tahes kohas värava eelsel rünnakul, tühistab värava ning mäng taasalustatakse kaitsvale võistkonnale määratud vabalöögiga.

Põrge ei ole „tahtlik mäng“. Suluseisupositsioonis ründaja, kes mängib põrganud palli, on endiselt suluseisus.

VAR saab rünnakufaasi tagasi vaadata, kui suluseis viis väravani – isegi kui mäng jätkus mõnda aega.

Alates 2025/26 selgitas IFAB: väravavahi viske puhul hinnatakse suluseisu VIIMASE kokkupuutepunkti järgi (st kui pall käest lahkub) – selgema ja ühtlasema lähtepunkti jaoks.

1863. aasta FA reeglid kohtlesid jalgpalli nagu ragbit – iga ettepoole sööt löögi sooritajast eespool olevale mängijale oli suluseis. See takistas tegelikult igasugust ettepoole söötmist.

Suluseisureegli verstapostid on: reegel puudub (1863), 3 vastast (1866), 2 vastast (1925) ja automatiseeritud jälgimine (2022).

Reegel, mis nõuab ründaja ja väravajoone vahel ainult 2 vastast (mitte 3), võeti kasutusele 1925. aastal.

IFAB selgitas „aktiivse suluseisu“ tõlgendusi 2005. aastal, keskendudes mängu sekkumisele (segamine, eelise saamine), mitte pelgalt asukohale.

Suluseisu tõlgendust täpsustati samm-sammult: aktiivne suluseis (2005), kehaasendi kriteeriumid (2019), tahtlik mäng vs põrge (2023) ja väravavahi visked (2025/26).

2025/26 hooajaks lisas IFAB, et väravavahi viskel hinnatakse suluseisu VIIMASE kokkupuutepunkti järgi, ühtluse huvides.

Inglismaal läks 1925/26 hooajal väravaid mängu kohta ligikaudu 2,6-lt üle 3,6-ni – peaaegu kahekordistus, mis näitab, kui piirav vana suluseis oli.

FA võttis kolme vastase reegli kasutusele 1866. aastal. FIFA-t ja UEFA-t ei olnud veel olemas – need on hiljem asutatud juhtorganid.

Poolautomaatne suluseisu tehnoloogia debüteeris 2022. aasta maailmameistrivõistlustel Kataris, pakkudes pikslitäpseid suluseisujooni.

„Päevavalguse reegli“ tõlgendus, mis nõudis ründaja ja kaitsja vahel nähtavat vahet, asendati tegelikult, kui IFAB selgitas tänapäevases juhendis, et sama joon = suluseisuta.

Väljakult väljas olevat mängijat käsitletakse suluseisu mõttes väravajoonel olevana, nii et ta võib ikkagi olla suluseisus.

Kohtunik loetakse väljaku osaks – põrge temalt ei nulli ega tühista algsest söödust tulenevat suluseisupositsiooni.

IFAB kinnitab, et kaitsja tahtlik käega mäng loetakse tahtlikuks mänguks ja nullib suluseisu ahela.

Lihtne põrge (mitte tahtlik mäng kontrolliga) ei nulli suluseisu. Suluseisupositsioonis ründajat karistatakse endiselt.

Tõrje (tahtlik või mitte) ei nulli suluseisu – tõrjest tagasipõrganud pall allub endiselt algsele suluseisule.

Väravavahist mööda, kuid viimase väljakukaitsjaga ühel joonel = kokkuvõttes eelviimase vastasmängijaga ühel joonel = suluseisuta.

Põrge väravaraamilt ei ole kaitsja tahtlik mäng, seega on suluseisupositsioonis ründaja, kes sellest kasu saab, endiselt suluseisus.

See, kas palli poole sööstva kaitsja tulev puudutus tühistab suluseisu, sõltub täielikult sellest, kas tal oli tõeline kontroll – pelgalt põrge ei nulli seda.

Tõrje, mille järel pall tabab suluseisupositsioonis mängijat, vastab kriteeriumile „eelise saamine“ – määratakse suluseis.

Mängija ei saa olla „suluseisus“ omaenda söödust – suluseisu hinnatakse hetkest, mil meeskonnakaaslane palli mängib, ründaja kui vastuvõtja.

Ragbi suluseis nõuab pallikandja või viimase meeskonnakaaslase taga olemist. Jalgpall lubab ettepoole söötmist, kui vastuvõtjad on suluseisuta (eelviimase vastasmängijaga ühel joonel).

Jäähoki: litter peab ründeala (sinise joone) ületama ründajate ees. Jalgpall: hinnatakse söödu hetkel eelviimase vastasmängija suhtes.

Maahoki kaotas suluseisu 1996. aastal (FIH-i reegli muudatus). Jalgpall säilitab suluseisu – kuigi mõned amatöörivariandid leevendavad seda.

Erinevalt teistest mängudest, kus hinnatakse esimese kokkupuutepunkti järgi, hinnatakse väravavahi viset viimase kokkupuutepunkti järgi – hetkel, mil pall käest lahkub.

Kontroll koos ajaga palli mängida nullib suluseisu (tahtlik mäng); pelk põrge ilma kontrollita seda ei tee.

Mõlemad on „aktiivseks muutumise“ vormid suluseisus – kuid need on erinevad kategooriad. Segamine hõlmab vastast; eelise saamine hõlmab tagasipõrkeid väravaraamilt, vastaselt või tõrjest.

1925. aasta muudatust peetakse laialdaselt jalgpalli ajaloo kõige mõjukamaks üksikuks reeglimuudatuseks väravate löömise seisukohalt.

Suluseis kehtib karistus- ja vabalöökidel, kuid nurgalöök on üks kolmest taasalustamisest (koos küljesissevisete ja väravaesiste lahtilöökidega), mis on suluseisust vabastatud.

Nii reegel 11 (suluseis) kui ka reegel 12 (käega mäng) kasutavad sama piiri: kaenlaaluse alumist serva. Sellest joonest kõrgemal olevad kehaosad ei loe kummagi puhul.

Jalgpalli reegel 11 vabastab konkreetselt küljesissevisked. Saalijalgpallis on sisselöögid (ilma viseteta); neid käsitletakse sarnaselt taasalustamise erandina.

Ründaja, kes on palli mängimise hetkel eelviimasest kaitsjast eespool ja seejärel värava lööb, on suluseisus ning värav tühistatakse.

Eelviimase vastasmängijaga ühel joonel olemine on suluseisuta. Värav jääb kehtima.

Tagasipõrge väravaraamilt on eelise saamine. Värav tühistatakse; kaitsvale võistkonnale määratakse vabalöök.

Asukohta hinnatakse AINULT hetkel, mil palli mängitakse. Varasemad asukohad ei loe.

Valesti tabatud palli väljalöömine on siiski tahtlik mängimine, kui kaitsjal oli tegelik kontroll palli üle – see lähtestab ründaja suluseisu positsiooni.

Nurgalöögi puhul suluseisu ei ole. Ründaja võib seista kus tahes ja palli otse mängida.

Väravavahi vaatevälja varjamine loetakse vastasmängija segamiseks – ka ilma kontaktita. Värav tühistatakse.

Oma väljakupoolel olevad mängijad ei ole kunagi suluseisus, olenemata vastaste asukohast.

Suluseisu positsioonis olemine ei ole rikkumine – rikkumine on alles mängus osalemine. Kui suluseisu positsioonis olev mängija ei seganud ega mänginud palli, loetakse võistkonnakaaslase värav.

2025/26 reeglite järgi hinnatakse ründaja asukohta hetkel, mil väravavaht viske sooritas, olenemata sellest, kus ründaja on palli saabumise ajal.

Suluseis ei ole ainult asukoht – mängija peab muutuma „aktiivseks“: palli mängima, segama või kasu saama.

Suluseis annab kaitsvale võistkonnale vabalöögi, mis lüüakse kohast, kus suluseisu positsioonis olev mängija oli palli mängimise hetkel.

Kolm suluseisust vabastatud taasalustamist on küljesissevise, väravaesine lahtilöök ja nurgalöök.

1925. aastal vähendas IFAB nõutavate vastaste arvu kolmelt kahele – reegel kehtib sellisena tänaseni.

Asukoht fikseeritakse hetkel, mil võistkonnakaaslane palli mängib – mitte hiljem.

Eelviimase vastasmängijaga ühel joonel olev ründaja ei ole suluseisus. Võrdsuse korral jääb eelis ründajale.

Suluseisu puhul loevad ainult kehaosad, millega on lubatud palli mängida – kaenlaaluse alumisest servast kõrgemal asuvat kätt ei arvestata.

Suluseisu saab otsustada ainult siis, kui mängija on vastaste väljakupoolel.

Tahtlik tõrje EI loe tahtlikuks mängimiseks – suluseis kehtib ka mängijale, kes mängib tagasipõrganud palli.

Poolautomaatset suluseisu tehnoloogiat (mis kasutab mängijate jälgimiskaameraid) kasutati esimest korda 2022. aasta MMil Kataris.