Kuidas distraktoreid koostatakse

Igal Insporta küsimusel on kolm vale vastusevarianti ja igaüks neist peab olema usutav sellele, kes teemat pooleldi tunneb, ning ühemõtteliselt väär sellele, kes seda tunneb. Distraktor ei ole kunagi väljamõeldud reegel, absoluutne väide, mida õige vastus ei sisalda, õige vastuse lihtne eitus ega ilmne jama. Kolm valet vastust teevad mõõtmisel sama palju tööd kui õige vastus ja seepärast kontrollitakse neid sama hoolikalt.

Milleks distraktor on

Küsimus, millel on üks usutav ja kolm ebausutavat vastusevarianti, ei ole nelja vastusevariandiga küsimus. Õppija, kes suudab jama välistada, peab valima vaid ühe-kahe kandidaadi vahel ning tulemus ei näita enam, kas ta vastust teadis. Raskuse kannavad distraktorid: need on alternatiivid, mida osaliselt kursis olev õppija päriselt kaaluks.

Seepärast on vale vastusevariandi nõudel kaks poolt. Usutav pooleldi kursis olevale: see kasutab spordiala sõnavara õigesti, sobib olukorraga ja on midagi, mida teemast kuulnud õppija võiks uskuda. Väär asjatundjale: see, kes reeglit või mehhanismi tunneb, saab selle kõhklemata kõrvale heita, ning faktikontrollis kontrollitakse, et see on väär, mitte üksnes õigest vastusest erinev, vt Faktikontroll ja kvaliteediväravad.

Märkamatult tõene distraktor

Faktikontrolli kõige sagedasem leid on distraktor, mis on tõene. Esimeses sajast triatloniküsimusest koosnevas partiis leidis faktikontroll üksteist probleemi ja enamik neist olid valed vastusevariandid, mis tegelikult olid õiged: reegel lubas just seda, mida vastusevariant väitis keelatud olevat. Tõene distraktor annab küsimusele kaks põhjendatavat vastust ning õppijal, kes valis selle, mida polnud õigeks märgitud, oli õigus, kuid tema vastus loeti valeks.

See kahjustab küsimust ka hiljem. Kui piisavalt palju õppijaid on vastanud, uuritakse iga küsimuse statistikat, et näha, kas see eristab spordiala tundjaid neist, kes seda ei tunne, ning kahe tõese vastusevariandiga küsimus kukub läbi põhjusel, millel pole õppijatega mingit pistmist. Seepärast kontrollib faktikontroll kõiki nelja vastusevarianti. Eriti tuleb jälgida distraktorit, mis on tõene seetõttu, et sama partii teine küsimus õpetab just seda: autor on äsja ise kirja pannud fakti, mis selle tõeseks teeb.

Ei mingeid väljamõeldud reegleid

Vale vastusevariant ei ole kunagi vale seetõttu, et selle jaoks on välja mõeldud reegel, kohtuniku käitumine või administratiivne piirang. „Seda ei tohi teha rohkem kui kord poolajas.“ „Enamik alaliite seda ei luba.“ „Katvale mängijale vilistataks suluseis.“ „Lepingu järgi kohustatud kõrgelt pressima.“ Õigeid vastuseid ei kirjutata kunagi nii, mistõttu saab kogu selle vastusevariantide liigi kõrvale heita spordiala tundmata, ja õppija, kes on teinud paar testi, õpib seda tegema. Sajast jalgpalliküsimusest koosnevas pilootpartiis sisaldas sellist väljamõeldud reeglit 36 küsimust.

Sama kehtib väljamõeldud arvude kohta. Kui ükski reegel ei piira, kui sageli tohib väravavahti vahetada või mitu kaitsjat tohib nurgalöögi ajal väravajoonel seista, siis distraktor, mis sellist piirangut väidab, ei ole vale vastus, vaid reetev vihje.

Absoluutsed väited kuuluvad õigesse vastusesse või mitte kuhugi

„Alati“, „mitte kunagi“, „ainult“, „garanteeritud“, „igal juhul“. Kui distraktor sisaldab mõnda neist ja õige vastus on ettevaatlikum, reedab absoluutne väide vale vastusevariandi valena ning õppija õpib valima ettevaatlikumalt sõnastatud vastust. Samas pilootpartiis oli selle mustriga 31 küsimust. Absoluutne väide on distraktoris lubatud, kui õige vastus esitab sama tugeva väite, nii et kumbagi ei saa sõnastuse järgi ära tunda.

Mitte õige vastuse eitus

„On suluseisus“ ja „ei ole suluseisus“ on üks fakt, mida küsitakse ümberpööratult. Kui distraktor luuakse õige vastuse eitamise teel, tekib kahe vastusevariandiga küsimus kahe peibutisega, välja arvatud juhul, kui küsimus kontrollibki just nende kahe eristamist. Kui mehhanismi saab küsida mõlemalt poolt, on uus küsimus ainult üks pool; teine kuulub vastumeetme, eeltingimuse või hinna juurde, vt Ükski küsimus kaks korda.

Tegelikud väärarusaamad väljamõeldud jama asemel

Parim distraktor on midagi, mida inimesed päriselt usuvad. Et pingutusest tingitud kuumarabandus avaldub kuuma ja kuiva nahana, kuigi sportlane tavaliselt higistab endiselt tugevalt. Et triatlonis on tuulessõit ainult sõitmine otse kellegi taga, kuigi kõrval sõitmine on samuti tuulessõit, sest tsoonil on laius. Et väravavaht tohib palli käes hoida kuus sekundit – see oli reegel kuni 2025. aastani. Igaüks neist on vale vastus, mille õppija võib valida, ja kui ta selle valib, õpetab selgitus talle midagi. Väljamõeldud jaburat vastusevarianti ei valiks keegi, nii et küsimusel, kus see on, on tegelikult kolm vastusevarianti.

Ei mingeid kombineeritud vastusevariante

Variante „kõik eelnevad“, „mitte ükski eelnevatest“ ja „nii A kui ka B“ ei kasutata. Iga distraktor on vale iseenesest ja küsimus küsib üht asja. Distraktorid püsivad ka õige vastuse pikkuskoridoris, vt Lugemiskoormus ja pikkus; kui partii pikkusi tuleb tasakaalustada, pikendatakse distraktorit ning pikendatud distraktor loetakse uuesti läbi nagu uus.

Miks see on mõõtmisreegel

Iga siin kirjeldatud reetev vihje on viis saada punkte ilma teadmisteta. Kui need kõrvaldada, jääb alles konstrukt, mida kirjeldab artikkel Mida küsimus tohib mõõta: õppija, kes spordiala tunneb, valib õige vastuse, ja õppija, kes ei tunne, kaldub selle vastusevariandi poole, mis vastab tema väärarusaamale. See on tingimus, mille korral tulemus tähendab seda, mida Insporta ütleb selle tähendavat, ja mille korral saab küsimust hiljem kalibreerida, nagu kirjeldab artikkel Kuidas valideerida spordialast teadmiste testi.