Üleminekud

Üleminek on hetk, mil pall vahetab võistkonda: ründav üleminek võitjale, kaitsev üleminek kaotajale, ja mõlemad kestavad vaid sekundeid.

Ründav üleminek on faas, mis algab hetkel, kui pall võidetakse: vastane on veel ründamiseks paigutatud, mistõttu on ruum nende liini taga kõige suurem. Selles aknas vasturünnak elabki.

Kaitsev üleminek on faas, mis algab hetkel, kui pall kaotatakse. Mängijad on veel ründamiseks paigutatud, mistõttu on võistkond kõige haavatavam: see peab kas kohe vastu pressima või tegema taastumisjookse tagasi paigutusse.

Ründav üleminek on hetk, mil pall vahetab omanikku; vasturünnak on üks viis seda kasutada, kiiresti ja värava poole, mitte palli rahulikult enda kätte võttes.

Ülemineku kiirus on võistkonna, mitte atleetlik omadus: kui kiiresti liigub pall (ja võistkond) pärast võitmist edasi ning kui kiiresti taastatakse paigutus pärast kaotust. Aeglane võistkond võib siiski kiiresti üle minna, kui söödab vara edasi.

Taastumisjooks on spurt, mille mängija teeb pärast palli kaotust tagasi kaitsepaigutusse, tavaliselt palli ja oma värava vahele.

Päästik on kokkulepitud signaal: lahtine puudutus, tagasisööt, palli ärakaapamine. Kui see ilmub, sooritab kogu võistkond harjutatud tegevuse (läheb edasi või ründab palli parvena), ootamata juhist.

Vastupressing (Gegenpressing) ründab vastast sekundeil pärast palli kaotust, kui nad veel palli kontrollivad ja on ise korrastamata. Kui see õnnestub, võidetakse pall tagasi nende värava lähedal; kui mitte, jäädakse paljaks.

Kompaktsus tähendab lühikesi vahemaid liinide vahel vertikaalselt ja äärte vahel horisontaalselt, mis võtab vasturünnakule minevalt vastaselt ruumi, kuhu joosta.

Ülemineku spetsialiste (Mbappe, Vinicius Jr, Salah) hinnatakse selle eest, mida nad teevad sekundeil pärast palli kaotust: kiirendada, kiiresti valida ja rünnata selja taga olevat ruumi. Nende väärtus langeb järsult madala bloki vastu, kus pole ruumi, kuhu joosta.

Enamik vasturünnaku väravaid tuleb umbes 5–10 sekundi jooksul pärast palli kaotust, enne kui kaitse jõuab palli taha tagasi.

Vasturünnak vajab piisavalt jooksjaid, et jääda maha jäänud kaitsjatest arvuliselt üle, ja nii vähe, et võistkond ei ole avatud, kui see ebaõnnestub. Kolm või neli ees, ülejäänud paigutust hoidmas, on tavaline tasakaal.

Kolm või neli on töönumber: palli kandja pluss kaks või kolm jooksjat annavad sööduvõimalusi ilma vasturünnakut aeglustamata. Kui saata rohkem, kaotab rünnak kiirust; kui vähem, jääb kaitse lihtsalt arvuliselt peale.

Tagalakaitse on tavaliselt keskkaitsjad pluss kaitsev poolkaitsja, kolm või neli mängijat, kes jäävad palli taha.

Tippspurtija läbib viie sekundiga umbes 40–50 meetrit. Seetõttu võib keskjoonelt alanud vasturünnak jõuda karistusalasse enne, kui kaitsjad, kes olid 20 meetrit kõrgemal, jõuavad tagasi.

Füüsilised andmed näitavad, et üleminekutele tuginevatel mängijatel on mängu kohta umbes 15–25 kõrge intensiivsusega spurti. Oluline on korratavus: kahekümnes taastumisspurt otsustab sama palju mänge kui esimene.

Vasturünnakud annavad liigas umbes 10–20 % väravatest ning neile üles ehitatud võistkondade puhul palju rohkem. Need on väravate vähemus, kuid väga tõhus: loodud võimalused on ebatavaliselt kõrge kvaliteediga.

Palli saab kõige tõenäolisemalt tagasi esimestel sekundeil pärast kaotust, sest võistkond, kes selle just võitis, on samuti korrastamata ja tema esimene puudutus on surve all. See ongi vastupressingu kogu loogika.

Umbes neli sekundit 30 meetri jaoks. Treenerid kasutavad seda vasturünnaku tempo seadmiseks: sööt läbib sama vahemaa murdosa sekundiga, mistõttu on edasisööt parem kui kandmine, kui sööt on võimalik.

Palli võidetakse tavaliselt vastase rünnaku ajal, seega on mitu nende mängijat, sageli kolm kuni viis, palli ees ja mängust väljas.

Palli võitja seab kogu ülemineku kiiruse. Pea püsti, vaata kõigepealt edasi: edasisööt on kiireim variant, kandmine säilitab hoo ja palli hoidmine on valik ainult siis, kui kumbki ei ole võimalik.

Vasturünnakul asub ruum kaitse taga, mis vaatab veel valesse suunda, nii et ründaja jooks selja taha kas võtab söödu vastu või tõmbab viimase kaitsja tagasi.

Tõrje või kinnipüüdmine on palli võit ja vasturünnak algab väravavahist. Kiire täpne vise vabale mehele on parem kui lootusrikas pikk löök, mis annab palli umbes pooltel kordadel lihtsalt tagasi.

Kaitsev poolkaitsja on kaitsva ülemineku esimene liin, kes katkestab või viivitab vasturünnaku esimest söötu.

Ründavad äärekaitsjad on mängijad, kes jäävad kaitsvas üleminekus kõige sagedamini vahele; nende taastumisjooks moodustab kaitseliini uuesti.

Üksinda vasturünnaku vastu on keskkaitsja ülesanne aeg, mitte pall: jälgida, suunata palli kandja värava eest eemale ja teda aeglustada, kuni taastuvad kaaslased jõuavad värava ja palli vahele. Hoogne sisseminek, mis mööda läheb, jätab värava lahti.

Mängujuht on sööduvõimalus: ta pakub end kohe, võtab palli vastu poolpöördes juba näoga edasi ja sooritab söödu, mis muudab palli võidu vasturünnakuks. Palli vastuvõtmine seljaga värava poole tapab ülemineku.

Ründaja on palli kaotuse korral viimases kolmandikus palli lähim. Ta pressib palli kandjat, et takistada esimest edasisöötu, mis vasturünnaku käivitab, ning taastab alles siis oma positsiooni.

Poolkaitsja on vasturünnaku mootor: tungib ruumi, mille vastane on vabaks jätnud, seob kaitsja ja vabastab jooksja. Palli siin külgsuunas ringlusse laskmine muudabki vasturünnaku tavaliseks rünnakuks.

See on mängija otsus, mis tehakse sekundi või kahega: palli võitja ja lähimad toetavad mängijad loevad, kui palju ruumi ja kui palju kehasid on nende ees. Pingi otsust ootamine on juba liiga aeglane.

Reeglites pole midagi ootamise kohta: mäng võib minna edasi sekund, mil pall on võidetud. Ootamine on puhtalt taktikaline valik ja tavaliselt vale, sest iga sekund lubab vastasel palli taha tagasi jõuda.

Vastupressing on täiesti lubatud. Minimaalne vahemaa on nõutav ainult mängu taasalustamisel (vastased peavad olema karistus- või vabalöögist, nurgalöögist või küljesissevisest kindlal kaugusel), mitte kunagi vabas mängus.

Ühe mehe vasturünnak on täiesti lubatud, kui jooksja ei olnud söötmise hetkel suluseisus. Risk on taktikaline, mitte reeglitepärane: toetuseta lõpetab rünnaku üks tagasi jõudev kaitsja või üks tõrje.

Lubava rünnaku peatamine (SPA) on reegli 12 järgi hoiatusega karistatav rikkumine: kollane kaart pluss mängu taasalustamine.

DOGSO ilma palli mängida püüdmiseta kaotab igasuguse leevenduse: rikkuja eemaldatakse ja mängu taasalustatakse karistuslöögiga.

Palli väljaviskamine on lubatud ja pikkuselt piiramatu. Tippvärava vahid (Alisson, Ederson, Neuer) peavad viset vasturünnaku esimeseks söödiks: see on kiirem ja palju täpsem kui pikk löök.

Miski ei kohusta võistkonda palli hoidma ega välja tulema. Surve kutsumine, et avada ruumi vastase selja taga, on legitiimne plaan, mis on toonud suuri tiitleid (Kreeka 2004, Mourinho Inter 2010).

Reegel 11 ei muutu vasturünnaku ajal; jooksja peab oma spurdi ajastama nii, et ta on söödu hetkel eelviimase vastasmängijaga tasa või temast tagapool.

Mänguskeemi reeglid ei reguleeri: treener võib võistkonna igal hetkel ümber korraldada, juhisega või vahetusega. Kaitsva poolkaitsja lisamine vasturünnakute vastu kaitsmiseks on üks sagedasemaid mängusiseseid muudatusi.

Reeglid seda ei nõua, kuid iga tänapäevane kaitsev üleminek on kümne mehe töö: ründajad pressivad palli kandjat või taanduvad poolkaitsesse. Paigal seisev ründaja annab vastasele vasturünnakul vaba mehe.

Vasturünnaku kogu väärtus on ajastus: see saabub, kui vastane on veel ründamiseks paigutatud, seega on selle loodud võimalused palju kõrgema kvaliteediga kui sama arv lööke ülesehitatud kaitse vastu.

Vasturünnak vajab ruumi ja ruumi on ainult siis, kui vastane saadab mängijaid ette. Sügaval seisva ja välja tulemast keeldumise võistkonna vastu pole vasturünnakule ehitatud võistkonnal midagi, mille vastu rünnata, ja ta peab õppima blokki lahti murdma.

Kuna see saabub enne, kui kaitse on tagasi, lõpeb vasturünnak tavaliselt arvulise ülekaaluga, mis annab kõrge kvaliteediga löögi.

Iga lisasekund lubab tagasi tulevatel mängijatel jõuda palli taha, muutes vasturünnaku tavaliseks rünnakuks.

Kui keegi ei pressi palli ja keegi ei taastu, murrab vastane läbi kaitsesse, mida veel pole. Enamik lubatud vasturünnaku väravaid otsustatakse esimese kolme sekundi jooksul pärast palli kaotust, mitte karistusalas.

Palli tagasivõitmine sekunditega tähendab selle võitmist vastase värava lähedal võistkonna vastu, mis on ise korrastamata. Klopp nimetas seda parimaks mängujuhiks: ükski sööt ei too nii odavalt sellist positsiooni.

Tagalakaitse teeb ründejulguse taskukohaseks: kui keskkaitsjad ja kaitsev poolkaitsja katavad, võivad äärekaitsjad ja poolkaitsjad kõrgele tõusta.

Värav lastakse sisse täpselt hetkel, mil võistkond oli ülekaalus, mängijad ees ja mäng näiliselt kontrolli all. Seetõttu on psühholoogiline pööre nii suur ja seetõttu variseb nii paljude võistkondade mäng kokku kohe pärast värava vastuvõtmist.

Ainuüksi oht muudab vastase käitumist: äärekaitsjad jäävad oma poolele, lisapoolkaitsja hoiab positsiooni. See on taktikaline võit enne palli löömist ja seepärast võivad kiire ründega võistkonnad olla ohtlikud ka siis, kui neil on vähe palli.

Vastupressing on kihlveo. Võidetuna tuleb pall tagasi vastase poolel, kui nende kaitse pole paigas. Kaotatuna on kuus mängijat palli eest mööda ja vastane murrab hiiglaslikku vabasse ruumi. Seetõttu peab päästik õige olema.

Catenaccio (1960. aastad) kehtestas idee, et palli loovutamine võib olla plaan, mida järgisid Mourinho kolmikvõitnud Inter, Kloppi gegenpressing Dortmundis ja Zidane'i vasturünnakuga Real Madrid.

Mourinho juhendas Interit 2008–2010 ja võitis kolmikvõidu teisel hooajal. Benitez juhendas Interit küll, kuid alles hiljem, 2010/11, ega saavutanud samasugust edu.

Klopp ehitas Dortmundi ja seejärel Liverpooli üles palli kohesele tagasivõitmisele pärast kaotust. Guardiola pressib samuti vastu, kuid tema identiteet on pallivaldamine; Simeone oma on kompaktne blokk.

Zidane võitis 2016., 2017. ja 2018. aasta finaalid võistkonnaga, mis kaitses keskblokis ja murdis kiirelt läbi Ronaldo ja Bale'i kaudu. Ancelotti Madridi tiitel oli varasem, 2014, ja Benitez vallandati hooaja keskel 2016.

Salah, Mane ja Firmino olid 2019. aasta Meistrite liiga ja 2020. aasta Premier League'i võitnud võistkondade kolme ründaja liin.

Simeone võttis juhtimise üle 2011. aasta lõpus, võitis 2014 La Liga ning jõudis 2014. ja 2016. aasta Meistrite liiga finaali madala kuni keskmise bloki ja otseste vasturünnakutega, enamasti Griezmanni ja Costa kaudu.

Inter võitis 2010. aasta finaali Bayerni vastu, täites kolmikvõidu. Kuulus paar oli poolfinaal Barcelona vastu, kus Inter kaitses suurema osa kahest mängust sügaval ja lõi värava vasturünnakust.

Deschamps'i Prantsusmaa valdas mitmes väljalangemismängus palli vaevalt poole ajast ja võitis siiski, murdes läbi Mbappe ja Griezmanni kaudu. Dalici Horvaatia domineeris finaalis palliga ja kaotas.

Brasiilia võitis 2002. aastal, Ronaldo lõi finaalis mõlemad väravad. Nende 1994. aasta võit oli varasem; 2006 ja 2010 lõppesid veerandfinaalis väljalangemisega. See on jätkuvalt nende viimane tiitel.

Kuna kõrge pressing levis, kasvas selle ületamise tasu, muutes 2010. aastate vasturünnakud kiiremaks ja vertikaalsemaks.

Hea vastupressing tapab vasturünnaku sünnil: palli võitja ei saa kunagi pead tõsta, et ruumi näha.

Reegel 11 kehtib hetkel, mil palli mängitakse; parimad ülemineku ründajad alustavad just seetõttu sügavamalt.

Kui DOGSO rikkumine karistusalas on tõeline katse palli mängida, hoiatatakse rikkujat, mitte ei eemaldata teda.

Vasturünnaku kogu mõte on saabuda rohkem mängijatega kui kaitsel. Selle harjutamine õpetab palli kandjat enne vaba mehe vabastamist kaitsja siduma, mis ongi vahe 3 vastu 2 ja järjekorras seisva kolme mängija vahel.

Väravavaht, kes tuleb väljakule palli koristama, jätab oma värava selja taha lahti. Vasturünnaku sooritaja, kes seda varakult märkab, võib palli temast üle tõsta või lüüa enne, kui too jõuab taanduda, nagu teevad rutiinselt nii Messi kui Mbappe.

Kümne mehega ei saa kogu väljakut katta, nii et blokk langeb ja vasturünnakud muutuvad pikemaks ja üksildasemaks, sageli hoiab üksik jooksja palli, kuni abi saabub. Kõrge pressing kümnekesi on kiire viis värav sisse lasta.

Võistkonna vastu, kes ei ründa, ei saa vasturünnata. Selle asemel tuleb seatud blokk lahti murda, mistõttu vajavad vasturünnakule ehitatud võistkonnad plaani B mängudeks, kus nad juhivad või vastane keeldub mängimast.

Aus sisseminek on lihtsalt hea kaitsmine ning pall jääb mängu kaitsva võistkonna valdusse. Kohtunikud ei kompenseeri ründavale võistkonnale lubatud heitluses kaotatud lubavat positsiooni.

Mitte iga palli kaotus ei ole vasturünnak. Kui keegi pole vaba, on õige otsus pall kindlustada ja rünnata aeglasemalt ja organiseeritult. Söödu sundimine on see, kuidas võistkonnad palli kohe tagasi annavad ja ise vasturünnakust värava lasevad.

Hilja juhtides lühendab võistkond tavaliselt väljakut, kaitseb oma karistusala ja kasutab vastase jäetud ruumi üksikuteks vasturünnakuteks. Kompromiss on tegelik: liiga sügavale langemine kutsub esile püsiva surve.

Need on sama hetke kaks poolt: võitva võistkonna ründav üleminek ja kaotava võistkonna kaitsev üleminek.

Pallivaldamisele rajatud võistkonnad liigutavad seatud kaitset, kuni ilmub vahe. Vasturünnakule rajatud võistkonnad ei loo vahet üldse: nad ootavad, kuni vastane end avab, ja ründavad siis ruumi, mis juba olemas on.

Sama relv, erinev lähtepunkt: Inter murdis sügavalt, Liverpool kõrgest vastupressingust.

Vastupressing võib palli võita ohtlikus kohas, kuid kui see ebaõnnestub, on võistkond välja venitatud ja paljastatud. Taandumine on turvaline, kuid loovutab territooriumi ja palli. Enamik võistkondi otsustab päästiku järgi: pressitakse, kui palli kandja on surve all, taandutakse, kui ei ole.

Simeone Atletico kaitseb madalas või madala keskmise blokis, mistõttu nende vasturünnakud katavad 60 või 70 meetrit. Madridi omad on tavaliselt alanud keskblokist, lühema vahemaaga väravani ja suurema individuaalse kvaliteediga selle katmiseks.

Mõlemad lähevad kiiresti edasi, kuid vasturünnaku määratleb hetk: see eksisteerib ainult pärast palli kaotust, korrastamata vastase vastu. Otsemäng on valik, mille saab teha väravaesisest lahtilöögist või küljesissevisest, seatud kaitse vastu.

Vasturünnakule tuginev võistkond ootab, kuni vastane eksib, ja karistab seda. Pressija läheb ise peale ja sunnib vea välja valitud alal. Paljud tänapäeva võistkonnad teevad mõlemat: pressivad kõrgelt ja lähevad vasturünnakule võidetud pallist.

Madalalt vasturünnakule minev võistkond veedab ülejäänud mängu ilma pallita ja vastase väravast kaugel. See on hind ruumi eest, kuhu ta ründab, ning seepärast sobib selline lähenemine ühele kohtumisele, mitte terveks hooajaks.

Mõlemad ründavad kaitse selja taha jäävat ruumi kiiresti ning on avatud mängus palju ohtlikumad kui madala bloki vastu.

Üldjoontes: Saksa koolkond (Klopp, Rangnick, Nagelsmann) võidab palli kõrgel ja läheb sealt vasturünnakule. Itaalia koolkond (catenaccio, Mourinho Inter, Simeone Atletico) kutsub survet esile, kaitseb madalalt ja läheb vasturünnakule pika palliga.

Äärekaitsjate kõrge asend ongi päästik: nende selja taga olevad äärealad on tühjad ega jää seda kauaks.

Kui palli ümber on nii palju mängijaid, on vastupressing kõige tõenäolisem valik: vastane on palli just surve all võitnud ning tema esimene puudutus ja esimene sööt on mõlemad rasked. Taganemine kingib talle vaba 60 meetrit.

Äärerründaja tagasijooks teeb äärel 2 vastu 2 asemel 2 vastu 1; selle ära jätmine jätab äärekaitsja paljaks.

3 vastu 2 muutub võimaluseks alles siis, kui üks kaitsja tõmmatakse palli peale; palliga tuleb minna tema poole ja anda sööt, kui ta end pühendab.

DOGSO eeldab tervikpilti: kaugus väravast, mängusuund, võimalus palli kontrolli all hoida või saada ning katvuses olevate kaitsjate arv. Kui katvus on alles, on tegemist lubava rünnakuga, mitte ilmse väravavõimalusega, ja seega on karistuseks hoiatus.

Üksi kaitsval mängijal on valuutaks aeg. Kehaasendiga tuleb vastane äärde suruda, jääda jalgadele ja taanduda, kuni tuleb abi. Pimesi sisseminek lõpetab mängu, kui see ei õnnestu; viga maksab kaardi ja sageli ei peata rünnakut niikuinii.

Püüdmine on jalgpalli puhtaim pallivõit: vastane on kõige enam pühendunud ja väravavahil on pall käes. Kiire vise vabanenud äärde käivitab vasturünnaku, millega ükski pikk löök rahva sekka võrrelda ei saa.

Ilma tagaturvata on vastase esimene sööt pärast pallivõitu takistamatu ja jõuab oma kaitseliini juurde, kui jooksjad on juba sellest ees. See on kõige sagedasem viis, kuidas hästi treenitud ründavad võistkonnad värava sisse lasevad.

Kõrge ja ühel joonel seisev kaitseliin ilma katteta on päästik söödule selja taha ning see peab olema esimesest puudutusest: kontrolliv puudutus annab kaitsjatele sekundi, mis neil on pöördumiseks ja taandumiseks vaja.

Juhtides ja minuteid vähe jäänud, on pall parim kaitsja. Palli nurka viimine kulutab aega ja hoiab kümmet mängijat palli taga; ebaõnnestunud läbimurre sellel hetkel kingib vastasele vasturünnaku, mida ta vajab.

5–10 sekundi näitaja on aeg, mis kaitsel palli taha tagasi jõudmiseks kulub; sellest hiljem on ruum, mis vasturünnaku väärtuslikuks tegi, kadunud.

Seepärast nimetas Klopp vastupressingut parimaks mängujuhiks: ükski sööt ei vii väravale nii lähedale kaitse vastu, mis on veel ründamiseks paigutatud. Pall võidetakse seal, kus vastane suudab kaitsta kõige halvemini.

Tagasijooksu määravad selle suund ja hetk: tagasi oma värava poole, kohe pärast palli kaotamist.

Inter loovutas palli peaaegu täielikult, eriti Camp Noul kümne mehega, kaitses tihedas blokis ja tegi Barcelonale vasturünnakutega haiget. See on õpikunäide vasturünnakule rajatud plaanist, mis alistab tugevama palliomandiga võistkonna.

Mängujuhi ülesanne on luua võimalus organiseeritud kaitse vastu. Palli kohene tagasivõitmine vastase poolel jätab selle probleemi täiesti vahele: kaitse pole veel organiseeritud, nii et selle tasakaalust väljaviimiseks pole söötu vaja.

Lubava rünnaku peatamist ilmse tahtliku veaga nimetavad mängijad professionaalseks või taktikaliseks veaks: võistkond vahetab hoiatuse ja karistuslöögi maha võetud vasturünnaku vastu. Reeglites on see lihtsalt lubava rünnaku peatamine (SPA), hoiatusega karistatav rikkumine.

Vasturünnakuid välditakse enne palli kaotamist: tagaturve ekraani hoidmine tähendab, et vastase esimene sööt pärast pallikaotust satub vaidlustatuks.

Catenaccio (itaalia keeles „riiv“) on 1960. aastate Itaalia madala kaitse ja vasturünnaku süsteem. Total Football ja tiki-taka on palliomandi süsteemid; gegenpressing võidab palli kõrgel, selle asemel et vastast ettepoole kutsuda.

Vasturünnak vajab kaitse selja taga oleva ruumi kohest ründamist, nii et kiirus ja valmidus selja taha joosta loevad rohkem kui ühendav mäng. Sama ründaja on madala bloki vastu palju vähem kasulik, sest seal pole ruumi, mida rünnata.

Vastupressing toimib ainult siis, kui mitu mängijat on palli lähedal juba olemas. Laiali venitatuna ja arvulises vähemuses jäetakse ühe mehe pressimine lihtsalt mööda, seega õige otsus on taanduda, koonduda ja vasturünnakut kaitsta paigutuses.