Ründemustrid

A söödab B-le ja spurtib edasi; B tagastab palli ühe puudutusega A ees olevasse ruumi, nii et sööt jätab kaitsja seljataha.

„Sein“ on olemas palli tagasipõrkamiseks. Tagastus peab olema ühe puudutusega ja mängitud jooksva söötja ette, mitte jalga: viivitatud või külgsuunaline tagastus laseb mööda mängitud kaitsjal taastuda.

Kuni A ja B vahetavad sööte ja tõmbavad kaitsjaid palli poole, ajastab C jooksu avanevasse ruumi ja saab järgmise söödu.

Overlap on olukord, kus äärekaitsja või tiivakaitsja jookseb äärerründajast väljastpoolt küljejoone poole, luues 2 vastu 1 vastase äärekaitsja vastu.

Underlap: äärekaitsja jookseb äärerründajast SISEMISELT, vastase äärekaitsja ja keskkaitsja vahelisse poolruumi. See toimib, kui äärerründaja hoiab laiust ja seob kaitsja väljapoole.

Poolruumid on kaks püstkoridori, mis asuvad keskkoridori ja äärte vahel. Seal olev mängija saab lüüa, tsenderdada ja söötu edasi anda, mistõttu tänapäeva võistkonnad ründavad nende kaudu.

Mängu ümberpööramine: pikk, sageli diagonaalne sööt (30–50 m) ühelt äärelt teisele. Kuna kaitse nihkub palli poole, jääb kaugem külg kaitsjatest napiks.

Diagonaaljooks: ründaja ületab tsoone nurga all (äärest keskele või keskelt äärde). See sunnib kaitsjaid otsustama, kes teda jälgib, ning teda on raskem silmapiiril hoida kui sirget jooksu.

Pimenurgajooks: ründaja liigub ruumi, mis jääb kaitsja vaateväljast välja, tavaliselt tema õla taha. Kaitsja jälgib palli, nii et jooksja jõuab kohale katmata.

Isolatsioon: võistkond liigutab palli nii, et tema parim driblaar jääb 1 vastu 1, tavaliselt äärel, ilma lähedal oleva katva kaitsjata. See muudab individuaalse oskuse korratavaks võimaluste loomise mustriks.

Üks-kaks hõlmab 2 mängijat: A söödab B-le, A jookseb, B tagastab palli A-le.

Kolm: A ja B vahetavad sööte, et kaitsjaid sisse tõmmata, samal ajal kui C, kolmas mees, jookseb avanevasse ruumi ja saab palli.

Kaks poolruumi, üks keskkoridori kummalgi küljel. Need on koridorid, mitte kastid: need kulgevad üle kogu väljaku pikkuse.

Ümberpööramine ületab suurema osa väljaku laiusest, mistõttu on see tavaliselt 30–50 m: kõrge või, kui vastuvõtja on vaba, lamedalt löödud.

Viis: kaks äärt, kaks poolruumi ja üks keskkoridor. Positsioonimäng põhineb nende hõivamisel, ilma et ükskõik millist koridori üle rahvastataks.

Üks. Seinasöödu mõte ongi see, et pall tagastatakse ühe puudutusega, enne kui kaitsja jõuab kohaneda.

Mitte ühtegi püsivalt: nominaalne ründaja langeb poolkaitsesse ja karistusala ründavad hilised jooksjad.

Üks: äärerründaja ja overlapi tegev äärekaitsja ründavad vastase äärekaitsjat, kes ei suuda korraga katta sisemist söötu ja välimist jooksu.

Lühikesed söödud tihedates kombinatsioonides on umbes 5–15 m: piisavalt lähedal ühe puudutusega tagastuseks, piisavalt kaugel kaitsja liigutamiseks.

Treeningstandard on kolm jooksjat, kes katavad lähema posti, penaltipunkti ja kaugema posti, ning neljas mängija karistusala serval tagasilõikeks.

Pivot on sügaval paiknev korraldaja: ta võtab vastu kaitsjatelt, liigutab palli ringi ja otsustab, millal võistkond mängib külgsuunas ja millal edasi. Pirlo ja Busquets on arhetüübid.

Vale üheksa langeb poolkaitsesse. Kui keskkaitsja järgneb, tekib kaitseliini auk, kuhu äärerründajad või poolkaitsjad saavad joosta; kui ei, on vale üheksa vaba liinide vahel. Kumbki vastus on kaitsele probleem.

Vastasjala äärerründaja mängib oma tugevama jala vastaspoolel ning lõikab sisse lööma või kombineerima, mis vabastab äärekaitsja overlapiks.

Number 10 elab ruumis vastase poolkaitse ja kaitse vahel. Seal palli vastuvõtt sunnib kaitsjat välja astuma või poolkaitsjat langema ning võimalus luuakse sellele järgnevast korratusest.

Sihtründaja on kese: ta võtab vastu selg värava poole, võidab õhuvõitlused, kaitseb palli ja söödab selle kõrvale, et poolkaitsjad ja äärerründajad saaksid tema ümbritsevat ruumi rünnata.

Varjuründaja (9,5) mängib põhiründaja taga: ta toetab palli kõrvalesöötmist, ründab teist palli ja ajastab hilised jooksud karistusalasse, kui kaitse on ründajale kinni jäänud.

Overlap annab 2 vastu 1 ainult siis, kui äärerründaja seob kõigepealt kaitsja sisse ja annab palli ära, kui äärekaitsja on temaga kõrvuti.

Underlap vajab tühja sisemist koridori: äärerründaja jääb laiali ja seob vastase äärekaitsja, vabastades koridori underlapiva äärekaitsja jaoks.

Mängu ümberpööramised tulevad mängijatelt, kes suudavad pea tõsta ja täpselt 40 m palli lüüa, tavaliselt sügav poolkaitsja või mängujuht. Sellele ehitasid karjääri Pirlo, Xavi ja De Bruyne, kuigi seda suudab ka palliga mängida oskav keskkaitsja.

Kolmas mees on see, keda kaitsjad ei jälgi, sest ta ei osalenud avavahetuses. Tavaliselt on ta poolkaitsja, kes ajastab hilist jooksu, ja ta saab otsustava söödu.

Kombinatsioonimängu reeglid ei piira. Ainus piirang on reegel 11: edasisöödu saaja ei tohi söödu sooritamise hetkel olla suluseisu positsioonil.

Avamängus petmine on jalgpall. Söödu laskmine jalgade vahelt läbi, löögiks valmistumine ja hoopis söötmine või step-overi müümine on oskused, mitte rikkumised. Petliigutus on piiratud ainult penalti sooritamisel pärast hoojooksu lõppu.

Kolmanda mehe jooks ei ole millegi poolest reegel 11 alt vabastatud: oluline on jooksja positsioon hetkel, mil talle sööt antakse.

Ainus piirang on penalti juures: petliigutus pärast hoojooksu lõpetamist on rikkumine ja lööjale antakse hoiatus.

Väravavaht võib söötu anda, vastu võtta ja kombineerida kõikjal. Tema ainsad lisapiirangud puudutavad käega mängimist: väljaspool oma karistusala ei tohi ta palli kätega puudutada ja selle sees ei tohi ta kätte võtta meeskaaslase tahtlikult jalaga antud palli.

Ristuvad jooksud on lubatud: ründajad liiguvad ruumi, mitte ei blokeeri kedagi. Käärid toimivad nii, et kaitsjad peavad sekundi murdosa jooksul otsustama, kas vahetada vastaseid või järgida oma meest.

Mängija võib seista positsioonil, mis teeb vastasele elu keeruliseks, kui ta ei puutu vastast ega liigu tema teele, et teda peatada. Vastase liikumise takistamine kontaktiga on karistuslöök.

Poolruum on taktikaline mõiste, mitte reegel. Seal võib palli vastu võtta igaüks: tänapäeva võistkonnad saadavad poolkaitsjaid, vastasjala äärerründajaid ja underlapivaid äärekaitsjaid meelega sellesse koridori, sest sealt on võimalik nii sööt, tsenderdus kui ka löök.

Miski ei takista seda ja vabakaitsjast väravavahid nagu Ederson ja Alisson kasutavad seda tahtlikult: kui vastane pressib ühel küljel, möödub väravavahi pikk diagonaal vabale kaugema külje äärerründajale kogu pressingust.

Reegel 11 karistab osalemist, mitte positsiooni; rikkumiseks muutub see ainult siis, kui ta sekkub mängu, sekkub vastasesse või saab eelise.

Üks-kaks kõrvaldab kaitsja söödu, mitte driblinguga, jättes söötja silmitsi ainult väravavahi või vaba löögi nurgaga.

Overlap annab äärerründajale ja äärekaitsjale kahe peale ühe kaitsja. Kui ta astub palli peale, läheb sööt temast väljastpoolt; kui ta hoiab küljejoont, lõikab äärerründaja sisse. Ta ei saa teha mõlemat.

Kaitseblokk nihkub palli poole, nii et kaugem külg jääb kaitsjatest napiks; mängu ümberpööramine jõuab kohale enne, kui blokk jõuab tagasi nihkuda.

Avavahetus tõmbab kaitsjad palli poole ja pöörab nende õlad. Kolmas mees, kes selles ei osalenud, on nende fookusest väljas, kui otsustav sööt antakse.

Kõrgel kombineerimine tähendab mängijate edasi sidumist. Pallikaotus seal jätab vasturünnaku vastu vähe kaitsjaid, mis ongi täpselt põhjus, miks vastupressinguga võistkonnad kutsuvad vastast tihedates kohtades kombineerima.

Pidev palliomamine tähendab rohkem kombinatsioone viimases kolmandikus, aga ka kõrget kaitseliini ja kõrgel olevaid äärekaitsjaid. Võimaluste loomine kasvab ja iga pallikaotuse hind samuti.

4-3-3 paneb kaks laia ründajat kõrgele ja ääremale ning nende taha kaks ründavat äärekaitsjat, nii et kummalgi äärel on loomulik paar: äärerründaja pluss äärekaitsja, taga katmas kolmene poolkaitse.

Poolruumist on kõik võimalused avatud: värav on löögi nurga all, otsajoon on mõne meetri kaugusel tagasilõike jaoks ja karistusalasse antav sööt ei pea ületama kogu kaitset.

Kaitsja jälgib palli, nii et tema õla tagant saabuvat jooksjat ei jälgita ja ta jõuab kohale katmata.

Võistkond liigutab palli nii, et tema parim driblaar jääb silmitsi ühe kaitsjaga, kellele ei nihku katet. Isegi tagasihoidlik edukuse määr korduvates olukordades 1 vastu 1 muutub ühtlaseks tsenderduste ja löökide allikaks.

Totaalne jalgpall (1970. aastad) toitis Cruyffi positsioonimängu Barcelonas (1980. aastate lõpp), mille Guardiola kodifitseeris alates 2008. aastast, koos tiki-taka domineerimisega samal ajastul.

Guardiola viis Messi alates 2009. aastast parempoolselt äärelt tsentraalsesse, langevasse rolli, millele keskkaitsjad ei saanud ei järgneda ega seda eirata.

Hispaania võitis EM 2008, 2010. aasta MM-i ja EM 2012, samal ajal kui Guardiola Barcelona võitis kaks Meistrite liigat, kõik ehitatud lühikestele kiiretele kombinatsioonidele ja palliomamisele kaitsevahendina.

Brasiilia 1970, Pele, Jairzinho, Rivelino, Tostao ja Gerson, mängis ründavat 4-2-4 hübriidi. Itaalia vastu löödud viimane värav, mille lõi Carlos Alberto, on meeskondliku kombinatsiooni klassikaline näide.

Guardiola viis äärekaitsjad (Lahm, Alaba, hiljem Zinchenko ja Stones) palli omamisel kesk-poolkaitsesse, andes keskele lisamängijaid ja paremat kaitset vasturünnakute vastu.

Cruyffi „Dream Team“ kehtestas põhimõtted: hõivata tsoonid, luua arvuline ülekaal, mitte ülerahvastada koridori. Guardiola, tema õpilane, kodifitseeris need hiljem treeningmeetodiks.

Sacchi Milan (Euroopa meistrite karikad 1989 ja 1990) pressis kõrgel ühtse üksusena kompaktse 25-meetrise blokiga ja ründas seejärel vertikaalselt sekunditel pärast palli tagasivõitmist.

Guardiola äärekaitsjad jooksevad sissepoole, mitte väljapoole, poolruumi, et äärerründaja saaks laiust hoida. Kloppi Liverpool on vastunäide: Robertson ja Alexander-Arnold teevad overlapi ja tsenderdavad.

Äärekaitsjad muutusid 1980. ja 1990. aastatel puhtalt kaitsjatest ründavateks väljunditeks, tehes overlapi jooksust tsenderduste tavapärase allika.

Guardiola võistkonnad harjutavad seda mustrit pidevalt: mängida survestatud meeskaaslasele, saada tagasi põrkesööt ja vabastada kolmas mees, kes on oma jooksu juba alustanud.

Mustrid on valikud, mitte kohustused: kui kaitsja hüppab tagastusele peale, võib vastuvõtja hoopis pöörduda ja avanevasse ruumi sõita.

Kui üks kaitsja suudab hoida mõlemat, ei ole ülekaal päris. Vastus on pilti muuta: underlap temast sissepoole, tagasilõige poolkaitsjale või mängu ümberpööramine kaugemale küljele.

Poolruum asub värava ees, nii et sööda äralõikaja seisab silmitsi ründava võistkonna katmata keskosaga, äärekaitsjad on veel kõrgel. Võistkonnad lepivad selle hinnaga, sest sama sööt on nende parim võimaluste looja.

Vale üheksa langemisest on kasu ainult siis, kui keegi ründab tema vabastatud ruumi. Kui ta läheb liiga sügavale ja ükski äärerründaja tema taha ei jookse, jäävad keskkaitsjad lihtsalt paigale ja võistkond söödab kompaktse bloki ees.

Kui jooksu jälgitakse, ei ole ruumi, mida see pidi ründama, enam olemas. Õige vastus on hoida palli, liigutada kaitset mängu ümberpööramisega ja otsida mustrit uuesti uue nurga alt.

Overlap on ajastusmuster: kui palli hoitakse liiga kaua, taastub katev poolkaitsja ja 2 vastu 1 muutub olukorraks 2 vastu 2.

Ümberpööramist ette valmistav võistkond on nihkunud palli poole, seega on see kitsas ja selle kaugema külje ruum tühi. Sööda ärakatkestamine annab vastasele selle kogu äärepoole vasturünnakuks.

Etteaimatavus on äärerründaja tegelik vaenlane. Kaitsja, kes teab sissetungi tulevat, suunab ta lihtsalt väljapoole; aeg-ajalt mööda joont minek hoiabki sisetee lahti.

See on tagantülesehituse hind. Väravavaht on oma väravast väljas ja kaitsjad on valesse suunda pööratud, nii et pallikaotus on väga sageli värav, mistõttu peab sööt välja olema otsus, mitte harjumus.

Suluseis hinnatakse palli söötmise hetkel, nii et liiga vara alustatud jooks viib jooksja liiga vara kaitse selja taha ja lipp tõuseb.

Üks-kaks võidab vastase palliga; kolmanda mehe jooks võidab kaitse tähelepanuga, vabastades mehe, keda keegi ei jälginud.

Overlap: väljastpoolt küljejoone poole, eesmärgiga tsenderdada. Underlap: seestpoolt, poolruumi, eesmärgiga lõigata tagasi või lüüa.

Mängu ümberpööramine liigutab palli üle väljaku vabanenud ruumi ründama; otse pikk pall läheb vertikaalselt kaitse selja taha ründama.

Traditsiooniline äärerründaja mängib oma tugevama jala poolel, lööb äärekaitsja väljastpoolt mööda ja tsenderdab. Vastasjala äärerründaja mängib vastasküljel ning lõikab sisse lööma või kombineerima, jättes ääre äärekaitsjale.

Positsioonimäng hõivab viis koridori ülekaalu loomiseks ja liigutab vastast palliga. Otsemäng jätab keskosa vahele: vähem sööte, rohkem vertikaalset vahemaad ühe söödu kohta ning rünnakud teistele pallidele.

Mõlemad pärinevad samast Hollandi põlvnemisliinist ja mõlemad domineerivad palli üle. Totaalse jalgpalli mootor on positsioonide vahetamine: kes tsooni jätab, selle asendatakse. Tiki-taka mootor on lühisöötude rütm, mis rebib bloki lahku.

Brasiilia 1970 kombineeris, aga võimalus tuli tavaliselt individuaalse oskuse hetkest. Hispaania 2010 lõi kollektiivse ringlusega: värav tuli sellest, et vastase blokk veeti kujust välja.

Sihtründaja hoiab väljaku tippu: ta võtab vastu selg värava poole ja võidab peavõitlusi. Vale üheksa loobub sellest positsioonist meelega, et tõmmata keskkaitsja kaasa ja avada ruum selja taha.

Äärekaitsjad kaitsesid vanasti äärt ja vähe muud. Täna teevad Alexander-Arnold, Hakimi või Cancelo overlapi, underlapi, tsenderdavad, liiguvad poolkaitsesse ja on oma võistkondade peamiste loojate seas.

Mängu ümberpööramine on pikk külgsuunaline sööt, mis muudab rünnaku poolt. Tagasilõige on lühike tahapoole tõmmatud sööt otsajoone lähedalt penaltipunkti ja karistusala serva saabuvatele jooksjatele.

Sööt, jooks, ühe puudutusega tagastus ees olevasse ruumi: see ongi üks-kaks, mida nimetatakse ka give-and-go'ks või seinasöödus.

Jooks viib äärekaitsja äärerründajast mööda ruumi, mida kaitsja ei suuda katta, kui ta jälgib palli, ja just see muudab ühe ründaja vastu ühe kaitsja kaheks vastu üheks.

Sissepoole jooksmine toob äärekaitsja koridori vastase äärekaitsja ja keskkaitsja vahele, kus talle on avatud edasisööt ja kus kumbki kaitsja ei saa teda järgida, jättes kedagi teist katmata.

Kaks mängijat kombineerivad, et siduda kaitsjate tähelepanu; kolmas, jälgimata, vabastatakse avanevasse ruumi.

Pikk külgsuunaline pall kaugemale äärele: mängu ümberpööramine, mis kasutab ära palli poolele nihkunud blokki.

Keskründaja, kes loobub viimasest liinist, et tõmmata vastane välja ja avada ruum enda taha, mängib vale üheksana.

Vastasjala pool pluss harjumus lõigata sisse lööma või kombineerima: vastasjala äärerründaja, Robbenist Salahini.

Jooks, mis ristub kaitsjate liinist nurga all, on diagonaaljooks: see jagab tema jälgimise vastutuse kahe kaitsja vahel.

Jooksja kasutab ruumi kaitsja nägemisvälja taga, tema õla taga, samal ajal kui kaitsja jälgib palli.

Palli liigutamine, et luua parimale driblaarile 1 vastu 1 olukord ilma lähedal oleva katva kaitsjata, on isolatsioonitaktika.

Kui kaitsja hüppab tagastusele peale, on vastuvõtjal õigus pöörduda ja avanevasse ruumi sõita, mitte suruda läbi etteantud söötu.

Valige jooks selle järgi, kus ruum on. Kaitsja, kes on sisse tõmbunud, on jätnud küljejoone vabaks, nii et overlap on käes; kui ta jääb äärerründajaga laiali, on sisekoridor vaba ja vastuseks on underlap.

Laiuse hoidmine seob vastase äärekaitsja väljapoole. See pole raisatud positsioon: see avab poolruumi, mis ongi koridor, mida underlapiv äärekaitsja või poolkaitsja peaks ründama.

Kompaktne blokk kaitseb palli poole nihkudes, loovutades kaugema külje; mängu ümberpööramine, mis jõuab kohale kiiremini, kui blokk jõuab tagasi nihkuda, lunastab selle võla.

Kui kolmandat meest jälgitakse, ei ole ruumi, mida ta peaks ründama, olemas. Kõigepealt tuleb kaitsjaid liigutada, tavaliselt mängu ümberpööramisega, ja otsida mustrit uuest nurgast.

Vale üheksa langemine esitab keskkaitsjale küsimuse, millele pole head vastust. Kui järgneda, on kaitseliinis auk; kui jääda, saab ründaja vastu võtta katmata liinide vahel, värava poole näoga.

Tema ees olev kaitsja ei saa riskida: välja astudes avaneb sööt sissepoole, paigale jäädes löök. Just see dilemma, mitte kaugus väravani, teebki positsiooni saavutamise väärtuslikuks.

Sissepoole liikuv äärekaitsja annab palli omamisel arvulise ülekaalu kesk-poolkaitses ja, mis sama oluline, jätab valmis stabiilse kaitsestruktuuri hetkeks, mil pall kaotatakse.

Cruyff kehtestas põhimõtted Barcelonas alates 1988. aastast: hõivata koridorid, mitte ülerahvastada tsooni, luua ülekaal palli lähedal. Guardiola, tema õpilane, tegi neist alates 2008. aastast treenitava, korratava süsteemi.

Kaitsja näeb palli või oma meest, harva mõlemat; jooksja, kes liigub tema õla taha, on nähtamatu, kuni on liiga hilja taastuda.