Kaitsetaktika

Madal blokk tähendab, et kogu võistkond kaitseb oma värava lähedal, tavaliselt kaitsekolmandikus. See võtab ära ruumi kaitseliini taga ja loovutab selle asemel ruumi keskväljakul. Seda kasutavad väiksema võimalusega võistkonnad ja edu kaitsvad võistkonnad, nõustudes väikese palliomamisega vastutasuks kindla ja kitsa paigutuse eest.

Keskblokk hoiab kaitseliini umbes keskjoone kandis. See surub kokku väljaku keskosa ja pressib valikuliselt, ainult siis, kui ilmneb pressingu signaal, mitte ei jaga palli vastase väljakupoolel.

Kõrges blokis surutakse kaitseliin vastase väljakupoole suunas, pigistades väljakut, nii et vastasel on vähe ruumi mängu üles ehitada. See võidab palli nende värava lähedal, kuid jätab ruumi kaitseliini taha.

Tsoonivalve korral vastutab kaitsja ruumi eest. Ta astub vastu igaühele, kes sinna siseneb, nii et paigutus säilib, kui vastased vahetavad kohti või pööravad mängu ümber. Nõrkus on see, et suure kiirusega saabuv jooksja võib ründada tsooni paigal seisva kaitsja vastu.

Isikuvalve määrab igale kaitsjale vastase ja nõuab, et ta seda vastast jälgiks. See annab tiheda katte ja selge vastutuse, kuid nutikas liikumine võib valvurid oma positsioonilt välja tõmmata.

Enamik tänapäeva võistkondi on hübriidsed: tsoonivalve avatud mängus paigutuse hoidmiseks, seejärel individuaalsed ülesanded standardolukordades või ühe ohtliku vastase vastu.

Suluseisu lõks on kogu kaitseliini kooskõlastatud samm ettepoole vahetult enne söödu andmist, nii et ründaja jääb suluseisu.

Kompaktsus tähendab, et vahed kaitse, keskvälja ja ründe vahel hoitakse väikesed, tavaliselt 10–15 m vertikaalselt, nii et liinide vahel ei ole vastasel ruumi palli vastu võtta ja pöörata.

Jälgimisjooks tähendab vastase ettepoole jooksu järgimist, et ta ei saaks palli vastu võtta ohtlikus kohas.

Suunamine tähendab, et keha asendiga juhitakse ründaja sinna, kuhu soovitakse: tema nõrgemale jalale või välja küljejoone poole ja keskelt eemale. Hästi kaitsmiseks ei pea palli võitma, vaid ründaja kahjutusse kohta saatma.

Neljane kaitseliin koosneb kahest keskkaitsjast keskel ja äärekaitsjast mõlemal küljel.

Kolmene kaitseliin kaitseb viiemehelise liinina: kui vastasel on pall, taanduvad tiivakaitsjad kolme keskkaitsja kõrvale.

Treenerid nõuavad liinide vahele umbes 10–15 m. Suurema vahe korral saab vastane liinide vahel palli vastu võtta, pöörata ja kaitsele otsa joosta; väiksema korral on kogu võistkond kokku pressitud ühte liini, mille ülelöömine on lihtne.

Gegenpressing toimib umbes viie sekundi aknal pärast palli kaotust. Neil sekunditel on vastane veel tasakaalust väljas ja näoga oma värava poole, seega toob surve palju tõenäolisemalt palli tagasi kui püsiv kaitsepaigutus.

Kindlat arvu ei ole. Väravavaht seab müüri umbes kahest viie mängijani, olenevalt löögikohast: rohkem mängijaid keskelt karistusala lähedalt, vähem teravast nurgast, kus ta saab lähemat posti ise katta.

Võistkonnad kaitsevad kolmes liinis ja iga liin nihkub külgsuunas koos. Kompaktsus on lihtsalt nende liinide vaheline vertikaalne kaugus; kui üks liin hilineb, avaneb nende vahele ruum, kuhu vastane saab mängida.

Madal blokk asub kaitsekolmandikus, umbes 30 m kaugusel oma väravast. Just see kaotab ruumi kaitse taga: väravavaht on piisavalt lähedal, et katta iga üle kaitse mängitud palli.

Atlético võitis La Liga 2013/14 hooajal, lastes 38 mängus sisse vaid 26 väravat, mis oli liiga parim kaitsetulemus. See on tüüpnäide tiitlist, mille võitis kaitseblokk, mitte palliomamine.

Sügavas madalas blokis on kahes reas üheksa väljakumängijat: viis taga, neli nende ees, ainus ründaja jäetud kõrgele.

Catenaccio tunnusjoon oli ainus lisamees, libero ehk vabakaitsja, kes mängis isikuvalvurite taga. Kui ründaja oma valvurist mööda pääses, oli libero ikka seal järele koristamas, mistõttu süsteem tundus lukustatuna.

Keskkaitsjatele kuulub värava ees olev keskkoridor: nad valvavad keskründajaid, ründavad tsenderdusi, blokeerivad lööke ja otsustavad, millal liinist välja astuda. Laius kuulub äärekaitsjatele ning liini ees kaitsmine on kaitsva poolkaitsja töö.

Enamikus tänapäeva võistkondades on äärekaitsjad laiuse peamine allikas: nad tungivad ründajast mööda või liiguvad sissepoole keskväljale ning peavad siis palli kaotades taastama kogu ääre. See on väljaku füüsiliselt kõige nõudlikum töö.

Kaitsev poolkaitsja on kaitse ees olev kilp: ta blokeerib söödu vastase numbrile 10, võtab üle sügavalt tulevad jooksjad, võidab lahtised pallid ja katab, kui keskkaitsja välja astub. Busquets ja Kanté on klassikalised eeskujud.

Esimene kaitsja kõverdab oma jooksu, nii et tema keha sulgeb söödu kaitsvale poolkaitsjale, samal ajal kui ta palli juurde sulgub.

Kõrge liini taga kaitseb väravavaht ruumi, mitte ainult väravat. Ta alustab kõrgel oma väravajoonest, loeb läbilöögisööte vara ja tuleb välja palli puhastama nagu üheteistkümnes väljakumängija, mis teebki kõrge liini üleelatavaks.

Isikuvalvur standardolukorras valvab ühte vastast ja peab püsima väravapoolsel küljel ning vastasega tihedas kontaktis, et too ei saaks palli juurde vaba jooksu. Posti või tsooni valvamine on tsoonipaigutuse osas olevate mängijate ülesanne.

Liini määravad mängijad, kes näevad tervikpilti: kõige kogenum keskkaitsja, väravavaht taga hõigates. See ei ole automaatselt kapten ja ühelgi mängu ametnikul pole selles osa.

Keskkaitsjad töötavad paarina: üks pressib, teine taandub veidi ja katab ruumi tema taga.

Kaitsmine on ahel: kui äärekaitsja tõmmatakse sisse, langeb äärepoolkaitsja ääre ja kaitsev poolkaitsja nihkub üle.

Standardolukorra plaani koostab iga vastase jaoks treenerite meeskond, tuginedes sellele, kes on nende peamised õhuohud. Väljakul väravavaht ja liidrid ainult viimistlevad seda, süsteemi nad ei vali.

Madal blokk loovutab palli ja keskvälja tahtlikult. Millest see loobuda ei taha, on ruum kaitse taga ja karistusala keskosa, nii et vastane jääb palli külgedele ringi mängima ning tsenderdama või kaugelt lööma.

Kõrge blokk on ründeidee: palli võitmine 30 m kaugusel vastase väravast, kui nende kaitse on veel tasakaalust väljas, loob palju paremaid võimalusi kui ükski ülesehitus omalt poolelt. Hind on liini taha jääv ruum.

Kõrge liin pigistab väljaku kokku, kuid kõik kaitseliini ja väravavahi vahel on tühi, nii et üks täpne pall üle kaitse viib kiire ründaja väravavahi ette.

Üks mängija pressib, teine katab tema jäetud ruumi, kolmas tasakaalustab kaugema külje, mis teebki pressingu turvaliseks.

Joone näitamine tähendab keha pööramist nii, et ainus tee ette on väljas, küljejoone poole. Küljejoon töötab siis lisakaitsjana ja iga meeter, mille ründaja küljele läheb, on meeter väravast eemal.

Tagasijooksmine on ründavate mängijate kaitsekohustus: hetkel, kui pall on kaotatud, jooksevad äärerründajad ja ründajad kiiresti tagasi, et jõuda väravapoolsele küljele ja blokk uuesti üles ehitada. Äärerründaja, kes sörgib tagasi, jätab oma äärekaitsja olukorda 2 vastu 1.

Esimese kaitsja ülesanne on tavaliselt viivitada, mitte palli võita. Jäädes jalgadele ja taganedes ründajat jälgides hoiab ta ründaja enda ees ja ostab sekundid, mida tema võistkond oma paigutuse taastamiseks vajab; mööda läinud sisseminek viib ta mängust välja.

Pressingulõks on sööt: kaitse jätab ühe söödu lahti ja kohe, kui pall liigub, vajuvad lähedal olevad mängijad vastuvõtjale kallale.

Ruum on ohtlik ainult siis, kui vastasel on aega seda kasutada. Kiire kohalejõudmine, isegi palli võitmata, sunnib kiirustades otsustama ja kiirustatud otsused on need, millest palli kaotused tulevad.

Ohtliku äärerründaja vastu liitub äärekaitsjaga äärepoolkaitsja, nii et ründaja ees on kaks kaitsjat ja küljejoon. See maksab ühe mehe mujal, mistõttu peab ülejäänud blokk sellele poole üle nihkuma.

Kuna kaitsjad on seotud ruumidega, mitte inimestega, ei tõmba rotatsioonid, peibutusjooksud ja mängu ümberpööramised blokki laiali. Ohtlikud alad jäävad kaetuks, kes iganes neisse jookseb.

Paigal seisev kaitsja tsoonis on täie kiirusega saabuva vastase vastu ebasoodsas olukorras, mistõttu tsoonivalvega paigutused lasevad sisse väravaid peaga pikkade, õigel ajal tehtud jooksude järel. Positsioonilt välja tõmbamine on isikuvalve probleem, mitte see.

Kõik teavad täpselt, kelle eest nad vastutavad, seega ohtliku vastase saab kinni mässida ja hiljem ei vaielda, kelle mees värava lõi. Tihe kate ostetakse paigutuse hinnaga.

Kui valvur peab oma meest järgima, saab ründaja ta lihtsalt ruumist eemale viia, mida ta valvas, ja võistkonnakaaslane jookseb tekkinud auku. Blokeerijad, varjestajad ja peibutusjooksud nurgalöökidel kasutavad just seda ära.

Ebaõnnestunud lõksul ei ole turvavõrku: kõik on ülal, nii et ründaja, kes jäi suluseisust välja, on väravavahi ees vabalt läbi.

Kaitseliin on ründajatega hõivatud, nii et keskväljalt tulev valveta jooksja saabub vabalt sinna, kuhu langevad tagasilõiked ja lahtised pallid.

Äärekaitsja peab nüüd üksi peatama nii äärerründaja kui ka kaasa tungiva vastase, mistõttu on tagasijooksud möödapääsmatud.

Madal blokk annab palli tahtlikult vastasele, nii et palliomamine langeb tunduvalt alla 50 %. Statistika ei ole siin ülemängitud olemise sümptom, see on plaan: võistkonda hinnatakse sisse lastud võimaluste, mitte palli järgi.

Kui liinide vahel ei ole vahesid, ei ole keskel kuhugi palli vastu võtta ja pöörata, seega ründav võistkond ringlustab palli külgedele ja äärtesse, kus tsenderdus on palju madalama väärtusega võimalus kui sööt läbi keskkoha.

Kaks kaitsjat ja küljejoon jätavad äärerründajale peaaegu ühtegi teed mööda, nii et ta sunnitakse tagasi või sissepoole rahvarohkesse kohta. Hind on vaba vastane kaugemal küljel, seega peab ülejäänud blokk palliga kaasa nihkuma.

Catenaccio valitses Itaalia jalgpalli 1960. aastatel, eelkõige Milano Interi kaudu, kes võitis 1964. ja 1965. aastal järjestikku Euroopa meistrite karika isikuvalvega kaitse ja selle taga seisva lisaliberoga.

Helenio Herrera Inter 1960. aastatest on otsene catenaccio meeskond. Sacchi Milan 1980. aastate lõpust on vastupidine võrdluspunkt: kõrge, lame tsoonikaitsega neljane kaitseliin ilma liberota üldse.

Catenaccio tähendab „ukseriiv“. Nimi tabab ideed täpselt: isikuvalvurid võtavad iga vastase üle ja nende taga olev libero on riiv, mis hoiab ukse suletuna.

Rappani verrou (1930. aastad) andis alguse catenacciole (1960. aastad); totaalne jalgpall (1970. aastad) on kõrge pressingu otsene eelkäija; Sacchi Milan (1980. aastate lõpp) kaotas seejärel libero täielikult.

Vana reegli järgi pidi ründaja ja otsajoone vahel olema kolm vastast; 1925. aastal vähendati arv kaheks, kui kaitsed olid võistkondi halastamatult suluseisu lõksu püüdnud.

Simeone Atlético on tänapäevane eeskuju: kitsas, agressiivne kaitseblokk, mis loovutab palliomamise, võidab palli oma poolel ja ründab kiire vasturünnakuga. Guardiola, Cruyff ja Klopp ehitasid kõik võistkonnad, mis tahavad pigem palli võita kõrgel.

Atlético võitis tiitli 2013/14, murdes Barcelona ja Real Madridi duopoli, ja tegi seda liiga tihedaima kaitsega: 38 mängus 26 sisse lastud väravat.

Karl Rappani „verrou“ (riiv) Servette’is ja Šveitsi koondisega tõmbas ühe mängija kaitsjate taha lisamehena, idee, mille itaallased hiljem arendasid välja catenaccio süsteemiks. Chapmani panus oli kolme tagamehega W-M, erinev vastus 1925. aasta suluseisureegli muudatusele.

Beckenbauer võttis vabakaitsja, catenaccios puhtalt kaitsva lisamehe, ja kasutas vaba rolli, et palli välja kanda ja rünnakuid tagant alustada. See on tänapäeva palli mängiva keskkaitsja esiisa.

Tsoonikaitse sai Euroopas vaikimisi lahenduseks 1990. ja 2000. aastate jooksul, isikuvalve jäi alles vaid killukestena.

Kümne mehega ei suuda blokk katta sama väljakut, seega taanduvad võistkonnad sügavamale ja võtavad puuduva mehe ründeliinist välja.

Vale üheksa on olemas, et meelitada keskkaitsja liinist välja: hetkel, kui too järgneb, jookseb äärerründaja tema jäetud auku. Kaitseliin hoiab oma paigutuse ja kaitsev poolkaitsja võtab langeva ründaja üle.

Vastasjala äärerründaja otsib seestpoolt võimalust lüüa või söötta oma tugevama jalaga. Võtke see esmalt ära: seadke keha nii, et sulgete sisemise tee, ja suunake ta mööda joont, kus tal on ainus võimalus tsenderdus nõrgema jalaga.

Otsejalgpalli vastu on tegelik oht teine pall, mistõttu blokk langeb veidi tagasi ja täidab karistusala tihedalt, et korjata üles pallid, mis maha kukuvad.

Kaks sihtründajat tähendab, et tulemas on tsenderdused, seega vastatakse arvuga: lisatakse kolmas keskkaitsja, moodustatakse viiene kaitseliin ja kaitstakse karistusala. See loovutab palli ja territooriumi, mis on täpselt selline vahetus, mida ühe värava edu õigustab.

Rahvarohkes karistusalas kukub tõrjutud pall tagasi vastaste sekka. Väravavahi ülesanne on oma ala valitseda, minna kõigele, milleni ta ulatub, ning kui püüdmine on võimatu, lüüa pall rusikaga kaugele ja küljele, nii et see lahkub ohutsoonist täielikult.

Jõudke kõigepealt tagasi palli joonest sissepoole: katet andev kaitsja viivitab, mitte ei mine sisse, ja ta vajab, et te kohale jõuaksite, et tal ei tuleks riskida. Viga siin on sageli viimase mehe viga ning punane kaart muudab ühe kaotatud duelli kaotatud mänguks.

Mäng ei peatu; väljakumängija läheb lihtsalt väravajoonele ja kaitseb väravat, kuni väravavaht on tagasi.

Hoiatuse saanud kaitsja duellis, millesse ta peab ikka ja jälle sisenema, on punane kaart ootel. Tavalised lahendused on struktuursed: anda ründaja teisele keskkaitsjale, langetada kaitseliin madalamale, et ta kaitseks mänguga näoga, või vahetada ta välja enne, kui kohtunik seda teeb.

Kohtuniku poole suure otsuse asjus võib pöörduda ainult kapten. Kuna väravavaht ei saa selleks oma väravat maha jätta, peab võistkond, mille kapten on väravavaht, eelnevalt määrama väljakumängija, kes seda rolli täidab.

Vahe on selles, kus võistkond kaitseb. Madal blokk asub oma väljakukolmandikus ja kaitseb selja taha jäävat ruumi; kõrge blokk kaitseb vastase väljakupoolel ja jahib seal palli. Mõlemad on paigutused, mitte mänguskeemid.

Tsoonikaitsjad on seotud aladega, isikukaitsjad inimestega. Kumbki ei ole keelatud ega piirdu standardolukordadega ning enamik võistkondi kasutab segu: tavamängus tsoonikaitse, suurimatele õhuohtudele aga isiklikud ülesanded.

Catenaccio kaitseb sügaval ja ootab vasturünnakut; gegenpressing viskab mängijad palli peale sekundil, mil see kaotatakse, kõrgel väljakul.

Lõks on aktiivne, ajastatud liikumine edasi; sügav kaitseliin teeb vastupidist ja lihtsalt taganeb, et hoida kõik enda ees.

Simeone kaitseb ilma pallita ja ründab viie sekundiga; Guardiola kaitseb palli hoides ega lase vasturünnakul kunagi alata. Kaks vastandlikku viisi mängu kontrollida ning mõlemad on võitnud liigatiitleid.

Vertikaalne kompaktsus on vahe kaitse, poolkaitse ja rünnaku vahel; horisontaalne kompaktsus on see, kui kitsana püsib võistkond küljelt küljele. Blokk võib olla vertikaalselt tihe ja ometi mängu ümberpööramisega pooleks rebitud, kui see kaasa ei nihku.

Traditsiooniline väravavaht kaitseb väravat; vabakaitsjast väravavaht kaitseb lisaks ruumi oma värava ja kõrge kaitseliini vahel ning on rünnaku ülesehituses lisasöötjaks. Teda vajab kõrge kaitseliin, mitte madal blokk.

Kolmene kaitseliin kasutab kolme keskkaitsjat ja tiivakaitsjaid, kes katavad kogu äärepoole, erinevalt neljase kaitseliini kahest keskkaitsjast pluss äärekaitsjatest.

Enamik 1990. aastate võistkondi ootas keskblokis ja reageeris; tänapäeval on tavaks pressida vastase rünnaku ülesehitust ning kasutada vastupressingut kohe pärast palli kaotamist. Kaitsmine muutus reaktsioonist rünnaku viisiks.

Tsoonikaitsjad seisavad aladel, kuhu pall kõige tõenäolisemalt langeb, ja ründavad seda; isikukaitsjad ignoreerivad palli lendu ja jäävad oma vastase juurde. Peaaegu iga tippvõistkond ühendab need kaks, lisaks postikaitsja ja lühikese nurgalöögi pressija.

Eduseisu kaitsmine tähendab kahe haavatavuse kõrvaldamist: ruum kaitseliini taga ja kiired taasalustamised. Sügavale langemine kaotab esimese, tempo kontrollimine – aeglasemad taasalustamised, pikemad palli minema löömised – teise.

Kaotusseisus võistkond peab palli võitma kõrgel, sest sügavalt ülesehitamiseks pole aega ja seisu 0:1 hoidmisel pole mingit väärtust. Võistkond pressib, tõstab kaitseliini üles ja lepib lihtsalt sellega, et pall üle kaitseliini võib teha seisuks 0:2.

Ärge kunagi laske mõlemal keskkaitsjal sama palli peale tõmmata: üks ründab tsenderdust, teine katab kaugema posti ja iga tagasilõike.

Blokk kaitseb palli, mitte väljakut: kõik nihkuvad palli poolele ja lepivad mängu ümberpööramisega, mille kohalejõudmine võtab sekundeid.

Tsoonikaitses vastutab ruumi eest see, kellele tsoon kuulub, ja seega peab ta ründama palli jooksja ees. „Tsoon tähendab, et keegi pole süüdi“ on müüt: tsoonil on omanik ja ta jäi palli pärast kaotajaks.

Nurgalöögi järel on kõige ohtlikum teine pall karistusala servast. Kaitse astub ühtse tervikuna välja, et seal palli pressida ja jätta kõik karistusalas veel viibijad suluseisu, kuid alles siis, kui pall on ära löödud.

Kombinatsioonimängu üle ei saa joosta, seega võetakse söödud ära: hoitakse liinid tihedalt, blokk kitsana ja seistakse söödukoridorides, et pall peaks minema tagasi või külgedele. Tempo langeb iseenesest, kui edasisöödud on kadunud.

Jooksud kaitseliini selja taha võidavad katkise liini, mitte tasase; lahendus on hoida neljane liin ühel joonel ja astuda üles koos.

Teine kollane kaart jätab võistkonna ülejäänud mänguks kümne mehega, mis maksab rohkem kui ükski üksik rünnak. Püsige jalul, suunake ta värava juurest eemale ja laske katet andval kaitsjal sisseminek teha.

Selles ongi süsteemi mõte: tiivakaitsjad langevad kolme keskkaitsjaga ühele joonele ja võistkond kaitseb viiekesi üle kogu laiuse, nii et igas tsenderduskoridoris on kaitsja ja karistusalas on kolm mängijat, kes palli peaga mängivad.

Sügav kaitseliin pluss loovutatud pallivaldus on madala bloki tunnusjoon: andke vastasele pall ja poolkaitse, võtke ära ruum kaitse selja tagant.

Tsoonikatet õigustatakse sageli sõnadega „keegi ei olnud vastutav“ ja see on täpselt vale. Tsoonid peavad kattuma; kaks kaitsjat augu mõlemal küljel jagavad seda ja kui pall kukub nende vahele, jäid alla mõlemad.

Range isikukate tähendab, et jälgitakse teda, kuhu ta ka ei läheks, ja just see ongi selle nõrkus: nutikas vastane võib viia oma katja väljaku ebaolulisse nurka ja avada ruumi, kuhu tema meeskaaslane jookseb.

Suluseis hinnatakse eelviimase vastasmängija järgi, seega on maha jääv kaitsja see, kes hoiab ründaja kõigi jaoks suluseisust väljas.

Võtke ära libero ja isikukaitsjad ning catenaccio loogika säilib tänapäeva madalas blokis: kaitsta sügavalt, hoida värav lukus, lüüa vasturünnakul. Simeone Atlético on selle selgeim järeltulija.

Kõrge kaitseliin toimib ainult siis, kui keegi kaitseb selle taga olevat ruumi, ja see keegi on väravavaht. Ta alustab kõrgel oma joone ees, loeb läbilöögisööti vara ja saab üheteistkümnendaks kaitsjaks; väravas püsiv väravavaht teeb liinist riski.

Simeone blokk loovutab palli meelega: Atlético oli pallivalduse edetabelis tipust kaugel ja valdas sageli selgelt alla poole palli. Selle hinnaga osteti territoorium ja karistusala, kus lasti sisse peaaegu mitte midagi.

See on 40 meetrit avatud ruumi liinide vahel ja see kuulub vastase poolkaitsele. Kas ründajad langevad või kaitse astub üles, kuid vahemaa peab vähenema millegi 10–15 meetri peale.

Võtke ära see, mida ta tahab: sulgege sisemine koridor, nii et tema ainus tee on mööda joont, ja tooge äärepoolkaitsja üle, et ta seisaks silmitsi kahe kaitsja ja küljejoonega. Tsenderdus nõrgema jalaga on kaitsele tulemus.

Vastane on kõige haavatavam esimestel sekunditel pärast palli võitmist, seega on esimene kohustus pressida, mitte taganeda.