Standardolukordade taktika

Standardolukord on iga taasalustamine paigal oleva palliga: nurgalöök, karistus- või vabalöök, küljesissevise, väravaesine lahtilöök, lahtilöök ja penalti. Kuna pall ei ole mängus ja positsioone saab ette valida, on need ainsad hetked, mida võistkond saab täpselt harjutada.

Lühike nurgalöök söödetakse meeskaaslasele nurgakaare lähedale, selle asemel et tsenderdada otse karistusalasse. See tõmbab kaitsjad välja, avab uue tsenderduse nurga sügavamalt ja võidab rahvast täis karistusala.

Sissepoole keerduv pall keerdub värava poole, ruumi, mida väravavaht peab kaitsma, nii et iga puudutus võib selle sisse saata.

Väljapoole keerduv pall keerdub väravast ja väravavahist eemale. Väravavahil on seda lihtsam rahule jätta, aga ründajad kohtavad seda palli peale joostes, mis annab puhtama nurga väravasse peaga lööma.

Lähema posti jooks ründab lööjale lähimat posti ja kohtab palli vara. Eesmärk on peaga edasi suunatud pall, mis kannab palli üle väravaala selja taga saabuvatele meeskaaslastele, või ühe puudutusega viimistlus.

Kaugema posti jooks ründab tagumist posti, kus lähema posti juures palli jälgivad kaitsjad kaotavad sageli oma mehe. See on klassikaline sihtmärk rahvamassist üle kõrguvale pehmelt õhku tõstetud tsenderdusele.

Müür on vähemalt 9,15 m palli eest seisev kaitsjate rida, mis katab ühe poole väravast, et väravavaht saaks keskenduda teisele.

Karistuslöögist võib lööja kohe värava lüüa. See määratakse tõsisemate reegel 12 rikkumiste eest: jalaga löömine, jala taha panemine, kinnihoidmine, käega mäng ja nii edasi.

Vabalöögist peab pall enne värava arvestamist puudutama teist mängijat; kohtunik annab sellest märku tõstetud käega.

Pika viske spetsialist suudab palli visata küljejoonelt 30 m või enam karistusalasse, muutes tavalise küljesissevise tsenderduseks. Rory Delap Stoke City's on tuntuim näide.

Reegel 13: iga vastane peab olema palli juurest vähemalt 9,15 m (10 jardi) kaugusel, kuni pall on mängus.

Alates 2019. aasta reeglimuudatusest peavad ründajad olema vähemalt 1 m kaugusel kolmest või enamast mängijast koosnevast kaitsemüürist.

Reegel 17 hoiab vastased nurgakaarest vähemalt 9,15 m kaugusel, kuni pall on mängus, täpselt nagu karistus- või vabalöögi puhul. See teebki lühikese nurgalöögi elujõuliseks: lähim kaitsja peab alustama kümne jardi kauguselt.

Spetsialisti pikad visked ulatuvad umbes 25–40 m, mis on piisav, et jõuda küljejoonelt nurgalipu lähedal karistusalasse. Midagi märksa kaugemat ei ole kahe käega paigalt füüsiliselt realistlik.

Kolm kuni viis on tavaline müür löögikauguselt sooritatava karistus- või vabalöögi puhul. Arv tõuseb, mida keskemalt löök on: kitsa nurga alt võib piisata kahest, sest väravavaht suudab katta enamiku väravast.

Enamik võistkondi saadab sisse viis kuni seitse mängijat, sealhulgas pikad keskkaitsjad, samal ajal kui kaks või kolm hoiavad karistusala serva ja keskjoont vasturünnaku vastu kaitseks.

Penaltipunkt asub väravajoonest 11 m (12 jardi) kaugusel, fikseeritud sellele vahemaale alates 1902. aastast. 9,15 m kaar väljaspool karistusala on olemas selleks, et hoida kõik teised mängijad palli juurest kümne jardi kaugusel.

Karistusala on 40,32 m lai ja 16,5 m sügav. Värav ise on 7,32 m lai ja ala ulatub 16,5 m selle mõlemal küljel, mistõttu on laius 7,32 + 16,5 + 16,5.

Alates 2025/26 on väravavahil 8 sekundit, kohtunik loeb viimased viis maha; pikemalt hoidmine toob kaasa nurgalöögi.

Reegel 15 hoiab vastased küljesissevise kohast vähemalt 2 m kaugusel. See on palju vähem kui 9,15 m nurgalöögi või karistus- ja vabalöögi puhul, mistõttu võib vastane seaduslikult seista otse viskaja ees.

Standardolukordade treener kujundab nurgalöökide, karistus- ja vabalöökide ning küljesissevisete skeemid, harjutab neid treeningul ja uurib, kuidas iga vastane taasalustamisi kaitseb. Nicolas Jover Arsenalis on rolli tuntuim näide.

Parempoolselt nurgalt painutab vasakujalgse loomulik keere palli värava poole; paremjalgse oma ära. Seetõttu kasutavad võistkonnad sissepoole keerduvate jaoks sageli paremal vasakujalgset ja vasakul paremjalgset.

Penaltispetsialistid valitakse tehnika järgi, mis surve all ei muutu, mitte toore jõu pärast. Täpsus, püsiv hoojooks ja närvide hoidmine, kui väravavaht ootab, on olulisemad kui löögi kiirus.

Väravavaht valitseb väravaala ja hüüab välja, millele ta tuleb, ning vanem keskkaitsja määrab kaitsetsoonid.

Määratud sihtmärk on tavaliselt suur keskkaitsja või keskründaja, kellele on määratud ühe tsooni (lähem post, keskosa, kaugem post) ründamine, mitte ringi hulkumine. Kõigi teiste jooks on ehitatud tema vabastamise ümber.

Pikad visked on treenitud oskus: õlajõud, hoojooks ja kahe käega üle pea viske tehnika, mida reeglid nõuavad. Võistkonnad määravad ühe või kaks viskajat ja viivad palli nende juurde, mistõttu võtab pikk vise seadistamiseks aega.

Väravavaht seab müüri blokeerima väravast ühe poole ja positsioneerib end siis katma teist.

Üks või kaks poolkaitsjat hoiavad karistusala serva. Nad ründavad pooleldi eemaldatud palli löögiks ning on esimene kaitsejoon, kui eemaldamine käivitab vasturünnaku.

Blokeerija varjab väravavahi teed ja jääb reeglipäraseks ainult seni, kuni ta ei hoia, ei lükka ega takista väravavahti.

Postikaitsja seisab väravajoonel lähema või kaugema posti juures, et tõrjuda kõik, mis väravavahist mööda läheb. Paljud tänapäeva võistkonnad loobuvad nüüd postikaitsjatest, et lisada kaitsetsoonidesse veel üks mängija.

Värav otse nurgalöögist on olnud lubatud alates 1924. aastast ja seda tuntakse nime all olimpico.

Värava saab lüüa otse lahtilöögist. Alates 2016. aastast peab pall vaid liikuma, suvalises suunas, nii et üks mängija saab seda puudutada ja meeskaaslane lüüa väravavahile, kes seisab oma joonest eemal.

Alates 2019. aastast peab ründaja olema vähemalt 1 m kaugusel kolmest või enamast kaitsjast koosnevast müürist, mis lõpetas vana taktika selle vastu nõjatuda.

Enne muudatust pidi pall karistusalast väljuma, mistõttu pressija sai selle taga oodata ja palli väljumisel ära võtta. Nüüd võib vastuvõtja seista sees ning pressida soovival võistkonnal tuleb mängijaid karistusalasse suunata või esimene sööt vastasele andeks anda.

Reegel 15 ei luba küljesissevisest otse väravat lüüa. Vastaste väravasse otse visatud pall tähendab neile väravaesist lahtilööki; oma väravasse otse visatud pall tähendab vastastele nurgalööki.

Kiire karistus- või vabalöök on lubatud ja see on tõeline relv: kaitsel pole müüri ega paigutust. Erand on olukord, kus ründav võistkond on palunud kohtunikul 9,15 m ära mõõta; siis peab löök ootama vilet.

Löögi sooritaja ei tohi palli uuesti puudutada, enne kui keegi teine on seda mänginud. Kui ta seda teeb, määratakse kaitsvale võistkonnale vabalöök. Sama piirang kehtib igal mängu taasalustamisel, ka penaltite puhul.

Väravavahi vaatevälja seismine on lubatud. Kinnihoidmine, lükkamine, tema liikumise takistamine või kontakt ei ole, ning kohtunikud ja VAR jälgivad igal nurgalöögil just seda.

Reeglid ei piira, kes mängu taasalustab, seega võib nurgalöögi sooritada ka väravavaht. See on halb mõte: värav jääb tühjaks ja ära lõigatud pallist saab vastastele võimalus.

Penalti tuleb lüüa ettepoole, mis teebki lubatuks kuulsa „söödetud penalti“, nagu Cruyff ja Olsen seda 1982. aastal tegid.

Väravasse keerduv löök liigub värava poole, mistõttu peab väravavaht otsustama, kas välja tulla: paigale jäädes riskib ta pealtpuudutusega, välja tulles tühja väravaga.

Domineeriva väravavahi vastu tuleb pall temalt ära võtta. Väravast eemale keerduv löök kaardub tema käeulatusest välja ja ründajad jooksevad sellele vastu, mistõttu eelistavad õhuvõitluses tugevate ründajatega võistkonnad seda sageli.

Pikk sissevise on tsenderdus, mistõttu peab kaitse karistusala täitma täpselt nagu nurgalöögi puhul. Suluseisu liin on siin kasutu: mängija ei saa küljesissevisest otse suluseisu jääda.

Kiire karistus- või vabalöögi väärtus on ajastus: müüri pole, vastaseid ei kata keegi, kaitsjad alles kõnnivad tagasi. See vahetab sisseharjutatud tsenderduse kaitse vastu, mis pole veel kaitse.

Enamik nurgalööke lõigatakse ära vaid pooleldi, mitte täielikult. Karistusala serval olevad mängijad löövad teise palli tagasi sisse ning nad on ka esimene kaitseliin vasturünnaku vastu hetkel, kui pall karistusalast väljub.

Standardolukordadest tuleb tippjalgpallis ligikaudu 25–35 % väravatest ja neile spetsialiseerunud võistkondadel rohkem. Just see tulu harjutatavast taasalustamisest on põhjus, miks klubid nüüd palkavad eraldi standardolukordade treeneri.

Kombinatsioon on mõeldud ühe vabalt jäetud puudutuse loomiseks: blokeerijad hõivavad katjad, peibutusjooksud tühjendavad tsooni ja sihtmängija saabub sinna. Kaitse vastu, mis pole mustrit näinud, on esimene puudutus tasuta.

Tsoonikaitsjad hoiavad oma ala paigalseisust; ründaja saabub sellele alale kiirusega. Hoog võidab õhuvõitlused, mistõttu vajavad tsoonisüsteemid ikkagi kedagi, kes sügavalt tulevaid jooksjaid jälgib.

Müür ei püüa lööki tõrjuda; see võtab ära ühe poole väravast, nii et väravavaht peab kaitsma vaid teist.

Mida kauem ta ootab, seda rohkem teavet tal on; varakult hüpates muutub penalti äraarvamismänguks.

Standardolukordade spetsiaalne juhendamine levis 2010. aastate lõpus, mida tõukasid andmeosakonnad, kes suutsid näidata, mitu punkti taasalustamised väärt olid. Brentford, Liverpool ja hiljem Arsenal olid nähtavamate varajaste rakendajate seas.

Penalti (1891) seoti penaltipunktiga 1902. aastal, olimpico lubati 1924. aastal ja lahtilöök vabastati ettepoole löömise nõudest 2016. aastal.

2019. aasta reeglimuudatus muutis palli mängus olevaks kohe, kui väravaesine lahtilöök on sooritatud, nii et see ei pea enam karistusalast väljuma. See on tänapäevase lühikese väravaesise lahtilöögi ja tagant lahtimängimise alus.

Kuni 2019. aastani liitusid ründajad müüriga või nõjatusid sellesse; nüüd hoiab reegel nad 1 m kaugusel.

Enne 2016. aastat pidi lahtilöök minema ettepoole. Alates 2016. aastast võib see liikuda igas suunas, mistõttu veeretavad nii paljud võistkonnad selle lihtsalt tagasi keskkaitsjale.

Johan Cruyff veeretas penalti ettepoole, Jesper Olsen söötis selle tagasi ja Cruyff viimistles.

Rory Delapi lamedad kiired visked jõudsid karistusalasse nagu otsene tsenderdus ja muutsid iga ründepoolel sooritatud küljesissevise standardolukorraks. Vastased hakkasid palli kuivatama ja taasalustamisega viivitama, et nende mõju nõrgendada.

Jover liitus Arsenaliga 2021. aastal pärast töötamist Brentfordis ja Manchester Citys. Arsenali nurgalöökide tulemuslikkusest sai kõige nähtavam näide sellest, mida spetsialisttreener lisab.

Liverpool nimetas Thomas Grønnemarki 2018. aastal küljesissevise treeneriks, ametikohale, mida keegi polnud varem tõsiselt võtnud. Eesmärk oli säilitada pallivaldust küljesissevisetel surve all, mitte lihtsalt kaugemale visata.

Juninho lõi palli peaaegu ilma pöörlemiseta, nii et see langes ja kaldus hilja kõrvale. Beckhamit mäletatakse vastupidise poolest: tugev keerd. Cristiano Ronaldo rajas hiljem oma tehnika knuckleballile.

Enneaegne karistusalasse sisenemine tähendab löögi kordamist, välja arvatud juhul, kui ründav võistkond saab mängu jätkamisest kasu; siis laseb kohtunik mängul kulgeda. Püsiv või tahtlik enneaegne sisenemine on ka hoiatuse põhjus.

Reegel 17 annab vastastele nurgalöögi, kui taasalustamisest ei saa otse oma väravasse väravat lüüa.

Alates 2019. aastast on pall kohe mängus, kuid vastased peavad jääma karistusalast välja, kuni pall on löödud. Kui keegi on sees, korratakse väravaesist lahtilööki.

Väravavaht ei tohi käega puudutada võistkonnakaaslase talle sisse visatud palli, nagu ei tohi ta käega puudutada ka tahtlikult jalaga talle antud tagasisöötu. Mõlemat karistatakse vabalöögiga kohast, kus ta palli käega puudutas.

Valesti sooritatud küljesissevise – vale koht, vale tehnika, jalg väljakul – on vale küljesissevise ning vise antakse vastasvõistkonnale. See ei ole kordamine.

Ründava võistkonna vabalöök vastaste väravaalas viiakse välja väravaala joone lähimasse punkti, otsajoonega paralleelselt. Muidu sooritataks löök peaaegu otsajoonelt.

Hoojooksul peibutamine, katkendlikud sammud ja rütmimuutused, on lubatud ning just nii panevad löögi sooritajad väravavahi otsustama. Keelatud on löögi peibutamine pärast hoojooksu lõppu, palli enda juures.

Kui kaitsja siseneb enneaegselt karistusalasse ja löök jääb tabamata või tõrjutakse, korratakse seda; kui ründav võistkond siiski väravat lööb, jääb värav lihtsalt kehtima.

Löögi sooritaja ei tohi palli kaks korda järjest puudutada; posti pealt tagasipõrkav pall on ikka tema enda löök, seega on teine puudutus rikkumine.

Alates 2019. aastast on pall mängus hetkel, kui väravaesine lahtilöök on sooritatud, seega otse sellest löödud värav loeb. Oma väravasse aga oleks see vastastele nurgalöök.

Väravast eemale keerduv löök liigub väravast ära, nii et ründaja jookseb sellele vastu ja lööb palli peaga väravavahi eest ristipidi tagasi – puhtam nurk kui väravasse keerduva löögi puhul.

Mõlemad nõuavad müüri 9,15 m kaugusel ja mõlemat võib sooritada kiiresti. Erinevus on löögis: vabalöögist värav ei loe, kui palli pole puudutanud teine mängija, seega veeretatakse see tavaliselt küljele ja lüüakse.

Nurgalöögil peavad vastased seisma 9,15 m kaugusel; küljesissevisel vaid 2 m, nii et visaja ette saab panna otse mängija.

Lühike nurgalöök sobib siis, kui tsenderdus rahvast täis karistusalasse on väikese eduvõimalusega pall. Kaitsja välja meelitamine loob ülekaalu ja uue nurga sügavamalt, mis on lähemal tagasilõikele kui tsenderdusele.

Kiirus lõikab mõlemat pidi: kaitsel pole müüri, kuid rünnakul pole karistusalas sihtmängijaid ega harjutatud jookse. Võistkonnad sooritavad löögi kiiresti, kui kohene võimalus on parem kui tsenderdus, mille nad muidu saaksid.

Tsoonikaitsjad alustavad paigalt ja kaitsevad ala; ründajad saabuvad sellele alale kiirusega ja võidavad õhuvõitluse. Isikukaitsel on vastupidine puudus: blokeerijad ja peibutusjooksud võivad tõmmata katjad kuhu iganes kombinatsioon soovib.

1891. aasta penalti löödi suvalisest punktist väravast 12 jardi kaugusel asuval joonel. Kindel penaltipunkt tuli 1902. aastal koos karistusalaga sellisena, nagu me seda tunneme.

Karistus- või vabalöögil peab osa võistkonnast kõigepealt müüriga löögi ära võtma, mistõttu jääb jooksjaid katma vähem mängijaid kui nurgalöögil.

Penaltiseeria löök on sooritatud, kui pall peatub, läheb välja või lüüakse värav, seega ei jälgi keegi posti pealt tagasipõrkavat palli. Tavamängus on pall mängus ja seda võib mängida iga mängija peale lööja.

11 m pealt ei ole väravavahil peaaegu üldse aega, mistõttu otsustavad tulemuse täpsus ja peibutamine. 25 m kauguselt karistuslöök peab müüri ületama ja läbima piisava vahemaa keerdu või jõuga, mis nõuab pikemat ja kiiremat hoojooksu.

Lühike nurgalöök muudab rahvast täis karistusala äärel 2 vastu 1 olukorraks, võimaldades tsenderdust paremast nurgast.

Parem jalg vasakult küljelt tähendab loomulikku keerdu värava poole, see on väravasse keerduv löök. Sama mängija paremalt küljelt lööduna annaks väravast eemale keerduva löögi.

Müür peab olema pallist vähemalt 9,15 m kaugusel ja ründajad vähemalt 1 m kaugusel kolmest või enamast mängijast koosnevast müürist; mõlemad tingimused on siin täidetud.

Kui kohtunikult on palutud vahemaa kindlaks teha, peab löök ootama tema signaali. Varane sooritamine tähendab kordamist ja hoiatust lööjale, kes püüdis kahte asja korraga.

Reegel 15 nõuab, et osa kummastki jalast oleks palli vabastamise hetkel küljejoonel või väljaspool seda maapinnal. Mänguväljakule maha toetatud jalg muudab viske lubamatuks ja küljesissevise antakse vastasvõistkonnale.

Hoojooksu ajal peibutamine on lubatud; löögi peibutamine pärast hoojooksu lõppu ei ole, seega värav ei kehti.

Küljesissevisest otse ei saa suluseisu rikkumist olla. Just seepärast on pikka sissevisset nii raske kaitsta: kaitseliin ei saa ette astuda, vaid peab karistusala lihtsalt täitma.

Enneaegne sisenemine tähendab tavaliselt kordamist, kuid mitte siis, kui ründav võistkond siiski väravat lööb: kohtunik lubab edu ja värav loeb. Ründajate karistamine kaitsjate rikkumise eest oleks absurdne.

Piirang puudutab ainult palli kaks korda järjest puudutamist. Ära suunamine katkestab järjestuse, seega võib lööja palli uuesti mängida ja värav jääb kehtima.

Kui aega on peaaegu otsas, tasub tühja värava risk veel ühe suure mehe eest karistusalas. Väravavaht liitub nurgalöögi ajaks rünnakuga, mis on lubatud ja lisaminutitel üha sagedasem.

Vahemaa mõõdetakse pallist, mitte löögi sooritajast ega väravast.

Määratud õhuvõitleja saadetakse ühte kindlasse tsooni ja ülejäänud kombinatsioon, blokeerijad ja peibutusjooksud, on olemas selleks, et ta sinna katmata jõuaks. Tema kasutamine teise palli mehena või vasturünnakukattena raiskab ainsa mängija, kellele sööt on suunatud.

Siin on otsene taasalustamine ainult nurgalöök: olimpico loeb. Küljesissevise ja vabalöök vajavad mõlemad teist puudutust ning kohtuniku pall peab enne värava lööki puudutama teist mängijat.

Küljesissevisest ei saa otse väravat tulla; vastaste võrku visatuna on see neile väravaesine lahtilöök.

Kolmteist neljakümnest on ligikaudu kolmandik, mis jääb tippjalgpalli tavalise 25–35 % vahemiku ülemisse otsa, mitte sellest välja. Standardolukordadele toetuvad võistkonnad lähevad veelgi kõrgemale.

Loomulik keere viib palli väravast eemale, kui löövalt jalg on nurgaga samal küljel.

Märga palli on raskem haarata ja kaugele visata. Vastased võtsid ka aega selle tagastamisega, sest iga sekund andis Stoke'i kaitsele aega tagasi jõuda ja publikule aega maha rahuneda.

Pall on mängus kohe, kui väravaesine lahtilöök on sooritatud, seega võib kaitsja selle karistusalas mängu panna, vastased väljaspool seda, kuni pall on mängitud. See on reegel, mis tegi tagant lahtimängimisest tavapärase valiku.

Kombinatsioon ehitatakse konkreetse kaitse vastu: tsoon või isik, kes valvab poste, kes on õhus nõrk, milline tsoon tühjeneb, kui pall tuleb lähemale postile. Muu on samuti oluline, kuid teiste treenerite jaoks.

Väravavahil peab löögi hetkel osa ühest jalast olema väravajoonel, selle kohal või taga. Ta võib liikuda mööda joont ja kalduda, kuid ei tohi olla sellest väljas ega seista selle ees.