Karistus- ja vabalöögid

Karistus- või vabalöök on taasalustamine, mis määratakse võistkonnale vastase rikkumise järel. Olenevalt rikkumisest võib see olla karistuslöök või vabalöök.

Karistuslöögist võib värava lüüa otse. Enamik kontaktvigu ja käega mäng toovad kaasa karistuslöögi.

Vabalöögi pall peab enne värava lugemist puudutama teist mängijat. Kohtunik annab sellest märku, tõstes ühe käe pea kohale.

„Müür“ on kaitsvate mängijate rida lööja ja värava vahel, mis blokeerib karistus- või vabalöögi korral otselöögi.

„Tseremoniaalne“ karistus- või vabalöök kulgeb kindlas järjekorras: kohtunik peatab mängu, määratleb rikkumise ja annab sellest märku, seab müüri 9,15 m kaugusele ning lubab seejärel lööki sooritada.

„Kiire“ karistus- või vabalöök sooritatakse enne, kui kohtunik tseremoniaalset korda alustab. Kui see kord on alanud, ei saa lööki enam kiiresti sooritada.

Tõstetud käe märki hoitakse, kuni pall puudutab teist mängijat, väljub väljakult või on selge, et otse väravat lüüa ei saa.

Ettenähtud vahemaa eiramine tähendab, et mängija on palli lähemal kui nõutud 9,15 m (või 1 m kolme või enama mängija müürist), enne kui pall on mängus. See võib tuua kaasa löögi kordamise või tsünilise rikkumise korral hoiatuse.

Pärast karistus- või vabalöögi sooritamist ei tohi lööja palli uuesti puudutada, enne kui keegi teine on seda mänginud. Selle eest määratakse vastastele vabalöök.

Petteliigutused hoojooksu ajal kuuluvad jalgpalli juurde. Petteliigutus PALLI LÖÖMISE HETKEL (pärast hoojooksu lõppu) ei ole aga lubatud – see on kollane kaart.

Vastased peavad karistus- või vabalöögi puhul seisma pallist vähemalt 9,15 m (10 jardi) kaugusel – sama vahemaa, mis on joonisel palli ja müüri vahel.

Alates 2019. aasta reeglimuudatusest loetakse müüriks kolm või enam kaitsjat, kes moodustavad barjääri – ja ründajad peavad sellest hoidma 1 m kaugusel.

Ründajad peavad kolme või enama kaitsjaga müürist hoidma vähemalt 1 m kaugusel, kuni pall on mängus. Lähemal olemise korral määratakse vabalöök kaitsvale võistkonnale.

Kaitsva võistkonna karistus- või vabalöögi võib oma väravaalas sooritada mis tahes kohast väravaalas (nagu väravaesise lahtilöögi).

Ründava võistkonna vabalöök vastaste väravaalas tuleb sooritada väravaala joonelt, mis on rikkumise toimumise kohale kõige lähemal.

Pall on mängus, kui seda on löödud ja see liigub selgelt. Konkreetset vahemaad ei nõuta.

Alates 2019. aastast ei pea kaitsva võistkonna oma karistusalas sooritatud karistus- või vabalöögi pall enne karistusalast väljuma, et võistkonnakaaslane seda mängida võiks – pall on mängus hetkest, mil seda lüüakse ja see selgelt liigub.

Müüri suurusel maksimumi pole. Ründajate 1 m reegel kehtib, kui müüris on 3 või enam kaitsjat.

Alates 2019. aasta reeglimuudatusest peavad ründajad, kui müüris on 3 või enam kaitsjat, hoidma sellest lisaks vähemalt 1 m kaugusel – lisaks tavapärasele vastaste 9,15 m vahemaale.

Ametlikku ajapiiri pole, kuid kohtunik võib anda hoiatuse aja raiskamise eest, kui mängija kasutab lööma asumiseks liiga kaua aega.

Karistuslöök või vabalöök – see määratakse sooritatud rikkumise liigi järgi (reegli 12 alusel) ja kohtunik annab sellest märku.

Lööja asetab palli õigesse kohta. Pall peab enne lööki olema paigal.

Müüri 9,15 m vahemaa mõõdab sammudega ja jõustab kohtunik (või abikohtunik) pärast seda, kui on märku andnud, milline löök on.

Karistus- või vabalöögi võib sooritada iga lööva võistkonna mängija – ka väravavaht, kui ta soovib väljakul edasi tulla.

Kui kohtunik on tseremoniaalse korra alustanud (müüri mõõtma asunud), ei ole kiire karistus- või vabalöök enam lubatud.

Müüri moodustavad kaitsjad, kuid joonisel näidatud 9,15 m vahemaa müüri ja palli vahel tagab kohtunik.

Kohtuniku tõstetud käsi annab kõigile teada, et löök on vabalöök – seda hoitakse, kuni palli puudutatakse, see väljub mängust või on selge, et otse väravat lüüa ei saa.

Iga vastasmängija, kes ei taandu nõutud vahemaale, eirab vahemaad ja kohtunik võib teda hoiatada, kuigi lööja võib ka edu kasutada ja kohe mängu jätkata.

Karistus- ja vabalööke endid ei saa üle vaadata – kuid nende ümber toimuvad sündmused (värav, penalti määramine, punane kaart) kuuluvad VAR-i nelja kategooriasse.

Lööja ei tohi palli uuesti puudutada, kuni keegi teine on seda puudutanud. Selle eest määratakse vastastele vabalöök.

Kiireid karistus- ja vabalööke julgustatakse. Need muutuvad keelatuks alles siis, kui kohtunik asub müüri mõõtma.

Vabalöögist saab värava lugeda vaid siis, kui pall puudutab enne väravajoone ületamist teist mängijat.

Kolme või enama kaitsjaga müüris või selle liiga lähedal seismine on rikkumine, mille tõttu määratakse kaitsvale võistkonnale vabalöök.

Karistus- või vabalöögi sooritajale piiranguid ei ole – väravavaht on selleks sama sobiv kui iga väljakumängija.

Alates 2019. aastast võib kaitsva võistkonna löögi (nagu väravaesise lahtilöögi) mängida karistusalas olevatele võistkonnakaaslastele. Vana reegel nõudis, et pall väljuks esmalt karistusalast.

Petteliigutused hoojooksul on karistus- ja vabalöökide puhul lubatud. Piiratud on vaid petteliigutus palli löömise hetkel (penaltireegel).

Pall peab löögi hetkel olema paigal. Liikuva palli korral löök korratakse.

Lööja ei tohi palli teist korda puudutada, enne kui keegi teine on seda mänginud – alles pärast seda võib ta seda uuesti puudutada.

Nõutud vahemaa eiramine – eriti tsüniline – võib reegli 12 järgi tuua kollase kaardi.

Kohtunik võib löögi korduda lasta, kui vahemaa eiramisel oli oluline mõju – eriti kui seda eirasid mõlemad võistkonnad.

Alates 2019. aastast on pall mängus kohe, kui seda lüüakse ja see selgelt liigub. Ründajad võivad seejärel reeglipäraselt võidelda.

Karistus- või vabalöögist ei saa otse omavärava lüüa – selle asemel määratakse vastasvõistkonnale nurgalöök.

Vabalöögist ei saa otse väravat lüüa – kui pall läheb otse sisse, värav tühistatakse ja järgneb väravaesine lahtilöök.

Alates 2019. aastast ei tohi ründaja seista 3 või enama kaitsjaga müürile lähemal kui 1 m – selle eest määratakse kaitsvale võistkonnale vabalöök.

Lööja võib löögi sooritada (edu) või paluda selle kordamist. Kohtunik võib vahemaad eiranud mängijat hoiatada, eriti kui ta tegutses tsüniliselt.

Topeltpuudutus = vabalöök vastastele kohast, kus teine puudutus toimus.

Käega mäng pärast löögi sooritamist (enne kui keegi teine on palli mänginud) on käega mängu rikkumine – karistuslöök (või penalti, kui see toimus karistusalas).

Kui tseremoniaalne kord on alanud, ei ole kiire karistus- või vabalöök lubatud. Kui see siiski sooritatakse, löök korratakse ja ebasportliku käitumise eest võib järgneda kollane kaart.

Hüppamine on lubatud (müür püsib õiges kauguses). Rikkumine on ettepoole liikumine – see toob kaasa löögi kordamise või kollase kaardi.

Kui löök sooritatakse valest kohast, käsib kohtunik selle õigest kohast korrata.

Karistus- ja vabalöögid (1873), vabalöök kui eraldi liik (1903), 9,15 m vahemaa (1913) ja 1 m müürist eemalehoidmise reegel (2019) võeti kasutusele selles järjekorras.

Karistuslöögi ja vabalöögi vahe formaliseeris IFAB 1903. aastal.

10 jardi reegel lisati 1913. aastal; see nõudis, et vastased taanduksid karistus- ja vabalöökide puhul selle vahemaa võrra.

2019. aastal kaotas IFAB reegli, mille järgi pidi pall väravaesise lahtilöögi ja kaitsva võistkonna karistusalas sooritatud karistus- või vabalöögi korral karistusalast väljuma.

1 m reegel ründajatele kolme või enama kaitsjaga müüri suhtes lisati 2019. aastal.

Vabalöögi tõstetud käe märki, mis võeti kasutusele koos kategooriaga endaga, tuleb hoida, kuni pall puudutab teist mängijat, väljub mängust või otse värava löömine pole enam võimalik.

1863. aasta FA reeglites rikkumiste eest karistus- ega vabalööke polnud. Need lisati kümme aastat hiljem (1873).

Alates vabalöökide kehtestamisest on pall, mis läheb otse lööja enda väravasse, toonud alati kaasa vastasvõistkonna nurgalöögi, mitte omavärava.

Topeltpuudutuse reegel on mängureeglites kehtinud üle sajandi – see on vanem kui IFAB-i tänapäevane ametlik kodifitseerimine.

Müüri käitumist – hüppamist, vahemaa eiramist, ründajaid müüris – on IFAB-i korduvates ülevaatustes täpsustatud, suuremad muudatused tehti 2019. aastal.

Üksik väravavaht ei ole „müür“ – 1 m reegel ründajatele kehtib alles siis, kui 3 või enam kaitsjat on rivistunud.

Väiksemaid asukohavigu tavaliselt ei arvestata. Olulised toovad kaasa löögi kordamise.

Karistus- või vabalööki võib mängida mis tahes suunas – ka tahapoole. Pall peab lihtsalt saama löödud ja liikuma.

Kui löök on reeglipäraselt sooritatud, ei ole suund oluline.

Pall peab olema maas paigal. Palli alla ei tohi panna aluseid, saapaid ega muid esemeid.

Väravavahid võivad karistus- ja vabalööke sooritada kus tahes väljakul, kuid väljaspool oma karistusala ei tohi nad palli käega puudutada.

Reeglitevastaselt liikuv müür ei peata mängu automaatselt – lööja võib edasi mängida või kohtunik võib sekkuda löögi kordamise või hoiatusega.

Kohtunik parandab vea ja käsib karistus- või vabalöögi saanud võistkonnal löögi korrata.

Märguande unustamine on kohtuniku viga, mitte lööja oma – lahendus on õige märguandega korratud löök, mitte tühistatud värav, mis loetaks lööja veaks.

Mäng lihtsalt ootab, kuni pall on saadaval; kui see saabub, sooritatakse löök tavapäraselt.

Erinevalt penaltist (alati 11 m kaugusel, ületada tuleb vaid väravavaht) võib karistuslöök tulla kõikjal, kus viga toimus – karistusalast vahetult väljastpoolt kuni väljaku kaugema otsani.

Karistuslöögi ja vabalöögi vahe on puhtalt selles, kas värav võib lugeda ilma teise puudutuseta.

Hargnemine toimub kohe pärast vilet: kiire karistus- või vabalöök jätab vahele müüri mõõtmise ja märguande andmise, mida tseremoniaalne nõuab.

Esiletõstetud ala on väravaala – nii kaitsva võistkonna selles alas määratud karistus- või vabalöögi kui ka väravaesise lahtilöögi võib sooritada mis tahes kohast sellel samal alal.

Karistusalas määratud vabalöögi korral võib kogu kaitsev võistkond väravajoonele kogunema. Väljaspool karistusala kehtivad tavapärased müüri ja 9,15 m vahemaa reeglid.

Jalgpallis võib kaitsev võistkond moodustada müüri, mis löögi blokeerib. Rögbi karistuslöökide puhul peavad vastased taanduma 10 m ja ei tohi sekkuda, kuni palli on mängitud.

Karistus- või vabalöök: lööjal on täielik vabadus. Penalti: ainult ettepoole, pärast hoojooksu petteliigutusi ei tohi teha.

2019. aasta reegel, mis keelab ründajatel olla 3 või enama kaitsjaga müürile lähemal kui 1 m, on tänapäevane täiendus. Varem võisid ründajad müüris vabalt segunada või sealt välja hüpata.

Enne 2019. aastat pidi pall enne teise mängija puudutust karistusalast väljuma. Alates 2019. aastast sellist nõuet pole.

Hoitud tõstetud käsi on vabalöögile omane – see eristab seda teistest kohtuniku märkidest (edu = mõlemad käed ettepoole; värav = osutamine).

Kaitsva võistkonna oma karistusalas määratud karistus- või vabalöök sooritatakse mis tahes kohast väravaalas, mitte vea täpsest kohast.

Karistuslöögist võib värava lüüa otse, ilma teist mängijat puudutamata.

Vabalöögi korral peab pall puudutama teist mängijat. Otse sisse minek = väravaesine lahtilöök kaitsvale võistkonnale.

Kui lööja otsustab löögi sooritada vahemaa eiramisest hoolimata ja lööb värava, jääb värav kehtima. Lööja kasutas „edu“.

5 mängija müür on kolme kaitsja piirist selgelt kõrgemal, seega peab ründaja hoidma vähemalt 1 m kaugusel – müüri kõrval seismine on rikkumine.

Alates 2019. aastast ei pea kaitsva võistkonna karistusalas sooritatud karistus- või vabalöögi pall enam karistusalast väljuma. Mäng jätkub tavapäraselt.

Palli teist korda puudutamine enne, kui keegi teine on seda teinud, on topeltpuudutus, olenemata põhjusest – see toob vastastele vabalöögi.

Kiireid karistus- ja vabalööke julgustatakse. Kui tseremoniaalne kord pole alanud, on need lubatud.

Vabalöögist võib väravat lüüa, kui pall puudutab teist mängijat – ka väravavahti.

Ründaja 1 m kaugusel 3 või enama mängija müürist = vabalöök kaitsvale võistkonnale. Värav tühistatakse.

Tõstetud käe märki hoitakse, kuni pall puudutab teist mängijat või on selge, et otse väravat lüüa ei saa.

Enamiku karistus- ja vabalöökide puhul peavad vastased olema vähemalt 9,15 m kaugusel.

„Müüri“ jaoks 1 m reegli tähenduses on vaja vähemalt 3 kaitsjat – vähemate puhul reegel ei kehti.

Pall on mängus, kui seda on löödud ja see on selgelt liikunud – minimaalset vahemaad pole.

Järjestatuna lööva võistkonna jaoks tulemuse järgi: värav on parim, löögi kordamine neutraalne, taasalustamise loovutamine halvem ja omavärava katse (mis muutub nurgalöögiks, mitte väravaks) kõige halvem.

Vabalöögist lastud värav loeb ainult siis, kui pall puudutab teist mängijat; kui see läheb otse sisse = väravaesine lahtilöök.

Pärast lööki ei tohi lööja palli enam mängida, kuni keegi teine on seda puudutanud.

2019. aasta IFAB-i reeglimuudatus lubas kaitsva võistkonna karistusalas sooritatud karistus- ja vabalööke (ning väravaesiseid lahtilööke) mängida karistusalas olevatele võistkonnakaaslastele.

Taasalustamise liigi – karistuslöök või vabalöök – määrab rikkumine ise (reegli 12 järgi), mitte kunagi lööja ega koht.

1 m reegel lisati 2019. aastal, et ründajad müüri ei segaks.