Põhipositsioonid

Väravavaht on ainus mängukoht, mille ülesanne on väravaid ära hoida, ja ainus mängija, kellel on lubatud kätt seaduslikult kasutada – kuid ainult oma karistusalas.

Kaitsjad on mängijad, kes asuvad oma väravale kõige lähemal ja kelle põhiülesanne on vastaste rünnakute tõkestamine.

Poolkaitsjad ühendavad kaitset ja rünnakut, panustades mõlemasse mängufaasi. Nad kontrollivad väljaku keskosa.

Ründemängijad – ehk ründajad – mängivad vastase väravale kõige lähemal. Nende põhiülesanne on väravaid lüüa ja väravaid ette valmistada.

Keskkaitsjad on keskel mängivad kaitsjad. Tavaliselt keskenduvad nad löökide blokeerimisele, õhuvõitluste võitmisele ja kaitse organiseerimisele.

Äärekaitsjad (vasak- ja parempoolne äärekaitsja) on äärtel mängivad kaitsjad, kes vastutavad kaitse äärte eest ja toetavad sageli rünnakut mööda äärt.

Äärerründaja mängib laiali ja kõrgel, küljejoone lähedal (C). A mängib kaitseliini keskel, B vahetult selle ees ja D läbi rünnaku keskosa.

Ründaja on kõige kaugemale edasi liikunud ründemängija, kes keskendub peamiselt väravate löömisele karistusalast seest või veidi väljastpoolt.

Kaptenid esindavad oma võistkondi mündiviskel; võitja valib, millist väravat esimesel poolajal rünnata, ja teine võistkond sooritab lahtilöögi.

Vahetusmängija tohib väljakule siseneda alles pärast seda, kui väljavahetatav mängija on lahkunud, ja ainult kohtuniku loal, millest antakse märku tahvliga.

Kummalgi võistkonnal on väljakul alati täpselt üks väravavaht. Ilma temata peab rolli täitma väljakumängija.

Mänguskeemi esimene number näitab alati kaitsjaid. Skeemis 4-4-2 on see 4 kaitsjat, 4 poolkaitsjat ja 2 ründemängijat (väravavahti ei arvestata).

Mänguskeeme loetakse tagant ettepoole ilma väravavahita: neli kaitsjat, kolm poolkaitsjat ja kolm ründemängijat moodustavad 4-3-3.

Mänguskeemi keskmine number näitab poolkaitsjaid. Skeemis 3-5-2 on see 5 poolkaitsjat, nende hulgas sageli kaks tiivakaitsjat.

Kõik mänguskeemid kirjeldavad 10 väljakumängijat. Väravavahiga kokku on neid 11 – standardne võistkonna suurus.

Neljane kaitseliin koosneb tavaliselt kahest keskel mängivast keskkaitsjast ja kahest äärtel mängivast äärekaitsjast (vasak- ja parempoolne äärekaitsja).

Neljases kaitseliinis mängivad kaks keskkaitsjat kaitseliini keskel, kahe äärekaitsja vahel.

Kaptenipaela kannab korraga ainult üks mängija. Kui kapten lahkub, võtab selle üle väljakul olev võistkonnakaaslane.

Kummalgi võistkonnal on 10 väljakumängijat ja 1 väravavaht, kokku 11 mängijat väljakul.

Vahetusmängijaid algul ei lubatud; üks kinnitati 1958. aastal, kolm said normiks 1990. aastate keskel ja viis muutus standardiks 2020. aastatel.

Tõrje on koht, kus väravavahi töö algab: kui pall on kindlas kohas, alustab vaht sageli järgmist rünnakut kiire viskega.

Keskkaitsjad on kaitse keskmised tugisambad. Nad blokeerivad lööke, võidavad õhuvõitlusi, katkestavad läbilöögisööte ja juhivad kaitset.

Tänapäevased äärekaitsjad ühendavad ääre kaitsmise rünnakuliste jooksudega mööda küljejoont, tsenderdades sageli palli või tõustes äärerründajatest mööda.

Keskmised poolkaitsjad ühendavad kaitset ja rünnakut. Nad jagavad palli, võtavad palli tagasi ja dikteerivad mängu tempot.

Äärerründajad kasutavad ära ääreala. Nende ülesanne on minna äärekaitsjatega üks ühe vastu, anda tsenderdusi karistusalasse või liikuda sissepoole, et lüüa väravat.

Keskründaja ülesanne on võimalused realiseerida. Ta juhib rünnakut ja tegutseb peamiselt vastase karistusalas.

Kapten juhib väljakul ja on ametlik lüli kohtunikuga. Tal pole erilisi õiguslikke volitusi, kuid ta kannab juhtimisvastutust.

Vahetusmängijad ootavad pingil või soojendavad, kuni treener neid kutsub; nad tulevad väljakule alles siis, kui vahetustahvel on tõstetud ja asendatav mängija on väljakult lahkunud.

Kaitsev poolkaitsja asub kaitseliini (A) ees, et rünnakud peatada, enne kui need kaitsjateni jõuavad.

Ründav poolkaitsja tegutseb poolkaitse ja rünnaku vahelises ruumis. Ta seob mängu, loob võimalusi läbilöögisöötudega ja lööb kaugelt.

Väravavaht tohib palli käega mängida ainult oma karistusalas. Väljaspool seda koheldakse teda nagu väljakumängijat.

Piirangut, millised positsioonid tohivad väravaid lüüa, ei ole. Kaitsjad löövad sageli väravaid nurgalöökidest ja karistus- või vabalöökidest.

Ükski reegel ei hoia väravavahti karistusalas: vaht võib minna kuhu tahes väljakul ja läheb sageli hilise nurgalöögi ajaks ette.

Jalgpallis puudub positsioonipiirang. Ründajad tulevad regulaarselt tagasi, et aidata standardolukordi kaitsta või vastast pressida.

Mängu tulnud vahetusmängija on täisväärtuslik mängija ja teda võib hiljem välja vahetada, nagu iga algkoosseisu mängijat.

Kapten esindab võistkonda, kuid tal pole õigust kohtuniku otsuseid muuta. Kohtunik on ainus otsustaja.

Jalgpallis positsioonipiiranguid ei ole. Mängijad vahetavad mängu käigus või treeneri taktikalisel juhisel regulaarselt positsioone.

Mängija võib väravavahiga kohad vahetada, kuid ainult mängukatkestuse ajal ja pärast kohtuniku teavitamist.

Võistkonna ametiisikud tohivad väljakule siseneda ainult kohtuniku loal, näiteks vigastatud mängija abistamiseks; tavaliselt peab too enne mängu taasalustamist väljakult lahkuma.

Ruumilisi piiranguid ei ole. Vastasjala äärerründajad (paremal vasaku jalaga, vasakul parema jalaga mängijad) lähevad regulaarselt sissepoole lööma.

Igal võistkonnal peab alati olema väravavaht. Kui väravavahist vahetusmängijat pole, peab väljakumängija koha üle võtma ja kandma väravavahi särki.

Jalgpallis on mängu jätkamiseks vaja vähemalt 7 mängijat võistkonna kohta. Sellest väiksema arvu korral mäng katkestatakse ja tulemus otsustatakse võistlusjuhendi järgi.

Kolmene kaitseliin on kitsas, mistõttu paaritakse see tavaliselt tiivakaitsjatega, kes läbivad kogu ääre ja tulevad kaitsma tagasi.

Kui kapten väljakult lahkub, võtab kapteniarmbandi üle mõni teine väljakul olev mängija. See on sageli asekapten.

Mängu tagaajamisel lisavad treenerid sageli ründajaid või ründavaid poolkaitsjaid. Nad võivad isegi kaitsjaid välja vahetada, et minna üle ründavamale mänguskeemile.

Tahtlik käega mäng, mis takistab ilmset väravavõimalust, on eemaldamisega karistatav rikkumine (DOGSO), lisaks karistuslöögile või penaltile.

Ilmse väravavõimaluse peatamist (DOGSO) veaga karistatakse punase kaardiga, lisaks karistuslöögile või penaltile.

Üleliigne inimene väljakul tuleb eemaldada; enne mängu taasalustamist võib kohtunik hoiatada mängijat või eemaldada vastutava võistkonna ametiisiku.

Käega mäng väljaspool karistusala on rikkumine, mille eest määratakse karistuslöök. Kui see peatab väravavõimaluse, tähendab see ka punast kaarti.

Lubava rünnaku peatamine veaga on hoiatusega karistatav rikkumine: kohtunik katkestab mängu, näitab kollast kaarti ja taasalustab karistus- või vabalöögiga.

Püramiid domineeris 1880. aastatel, W-M levis pärast 1925. aasta suluseisu muudatust, 4-2-4 võitis 1958. aasta MM-i ja totaalfutbol kuulub 1970. aastatesse.

Brasiilia võitis 4-2-4 mänguskeemiga 1958. aasta MM-i, mis tõi kaasa tänapäevase neljase kaitseliiniga kaitsmise. See skeem kujundas sõjajärgse jalgpalli taktikat ümber.

Väravavahid said käega mängimise õiguse esmalt, kaotasid selle 1912. aastal väljaspool karistusala ning alates 1992. aastast ei tohi nad kätte võtta võistkonnakaaslase tahtlikult jalaga neile söödetud palli.

Rinus Michels arendas totaalfutbolli Ajaxi ja Madalmaade koondisega 1970. aastatel. See mõjutas ründava jalgpalli mängimist mitme põlvkonna jooksul.

Libero on vabakaitsja, kes mängib keskkaitsjate (C) taga ja korjab üles kõik, mis neist mööda pääseb.

Pep Guardiola Barcelona (2008–2012) kasutas 4-3-3 mänguskeemi ja sügavalt mängivaid mängujuhte nagu Xavi ja Busquets, et palli valdamises domineerida – ja võitis kaks Meistrite liigat.

Algul võis iga mängija palli käega mängida. Eraldi väravavahi roll piiratud käega mängimise õigusega tekkis alles 19. sajandi lõpus.

Kuigi varajast „vale üheksa“ mängu esines juba 1930. ja 1950. aastatel, äratas Pep Guardiola Lionel Messi kasutamine selles rollis alates 2009. aastast termini tänapäeva jalgpallis uuesti ellu.

Itaalia 2006. aasta MM-i võitnud koosseis oli üles ehitatud Andrea Pirlole kui sügavalt mängivale mängujuhile 4-3-1-2 / 4-4-1-1 hübriidskeemis, tugeva kaitsetuumikuga.

FIFA kiitis vahetused esimest korda heaks 1958. aastal, algul ainult üks mängu kohta (tavaliselt väravavahi jaoks). Arv on aastakümnetega kasvanud tänaseks viieni.

Väravavaht-vabakaitsja mängib kõrgel väljakul ja katkestab kaitseliini selja taha söödetud pallid.

Tiivakaitsjad ühendavad äärekaitsja ja äärerründaja ülesanded, mängides väga laialt. Neid kohtab sageli mänguskeemides 3-5-2 või 5-3-2.

Trequartista on itaaliakeelne termin loomingulise numbri 10 kohta – mängujuht, kes tegutseb poolkaitse ja rünnaku liinide vahel.

Regista on itaaliakeelne sõna sügavalt mängiva mängujuhi kohta. Kuulsad näited on Andrea Pirlo ja Xabi Alonso.

Sissepoole liikuv äärekaitsja tõmbub palli omamisel poolkaitsesse ja läheb palli kaotades tagasi äärde kaitsma.

Teine ründaja (ehk „toetav ründaja“) tegutseb liinide vahel, vahetult peamise keskründaja taga, ühendades väravalöömise mängu juhtimisega.

Hilist viigiväravat taga ajav väravavaht võib standardolukorras rünnakuga liituda ja peab seejärel kiirustama tagasi värava kaitsele.

Kuigi enamik võistlusi nõuab teatud arvu vahetusmängijaid, nõuavad reeglid ise vaid 11 algkoosseisu mängijat. Mõnda madalama taseme mängu mängitakse ilma vahetusmängijateta.

Korraga on ainult üks kapten. Kui kapten väljakult lahkub, läheb kapteniarmband üle teisele väljakul olevale mängijale.

Varjuründaja mängib otse keskründaja taga, kasutades ära ruumi kaitsjate ja poolkaitsjate vahel. Roll sarnaneb teise ründaja või ründava poolkaitsja omaga.

Keskkaitsjad on keskmised kaitsjad; äärekaitsjad on ääres mängivad kaitsjad. Neljases kaitseliinis on tavaliselt kumbagi kaks.

Kaitsev poolkaitsja asub kaitse ees, keskmine poolkaitsja seob liine ja ründav poolkaitsja mängib ründajate lähedal.

Äärerründajad ja äärekaitsjad tegutsevad mõlemad ääreladel, kuid äärerründajad on ründajad, äärekaitsjad aga kaitsjad. Sageli teevad nad samal äärel koostööd.

Ründajad on väravalöömisele keskendunud keskründajad; äärerründajad on ääres mängivad ründajad, kes annavad tsenderdusi ja mängivad äärekaitsjatest mööda.

Ainulaadne käega mängimise õigus karistusalas määratleb väravavahi positsiooni. Lisaks kannab ta äratundmiseks teistsugust särki.

Viimane number tähistab ründajaid: üks mänguskeemis 4-5-1, kaks mänguskeemis 4-4-2 ja kolm mänguskeemis 4-3-3.

Pildil on kolmene kaitseliin: kolm keskkaitsjat, kelle ees asuvad kummalgi äärel äärepoolsed mängijad.

Pärast IFAB-i katseid võib kahtlustatava peapõrutuse järel väljakule tuua peapõrutuse vahetusmängijad (lisaks tavalisele viiele) – mängijate ohutuse kaitseks.

Jalgpalli 11 vastu 11 formaat võimaldab väga spetsialiseerunud positsioone (keskkaitsjad, tiivakaitsjad, kaitsvad poolkaitsjad, äärerründajad jne). Korvpalli viis positsiooni on üldisemad.

Kaptenil pole mängu ajal lisavolitusi, kuid ta on ametlik lüli kohtunikuga. Väravavahil on ainulaadsed käega mängimise õigused, kuid mitte eriline autoriteet.

Väravavaht tohib palli käega mängida kõikjal oma karistusalas. Kui pall vabastatakse enne joone ületamist, pole rikkumist toimunud.

Ükski reegel ei piira, kes tohib väravaid lüüa. Pikad kaitsjad löövad sageli väravaid nurgalöökidest.

Eemaldatud mängijat ei asendata. Võistkond peab ülejäänud mängu jätkama ühe mängija võrra vähemana.

Mängijad tohivad positsioone vabalt vahetada ilma kohtunikku teavitamata. Ainult väravavahiga seotud muudatused vajavad kohtuniku luba mängukatkestuse ajal.

Kui kapten väljakult lahkub, võtab kapteniarmbandi üle mõni teine väljakul olev mängija, sageli asekapten.

Kaitsja vahetamine ründaja vastu on mängu tagaajamisel klassikaline hiline käik: rohkem ründeohtu, vähem kaitsekatet.

Vahetusmängijad tohivad väljakule siseneda ainult kohtuniku loal, tavaliselt mängukatkestuse ajal neljanda kohtuniku kaudu. Loata sisenemine on ebasportlik käitumine.

Väravavahi õigus palli käega mängida kehtib ainult tema enda karistusalas. Väljaspool seda on tahtlik käega mäng rikkumine, mille eest määratakse karistuslöök.

Väljakul juba olevate mängijate vahel on väravavahi vahetus lubatud mängukatkestuse ajal kohtuniku loal. Uus väravavaht peab kandma eristuvat särki.

Mänguskeemid on taktikalised valikud, mitte reeglid. Võistkond võib paigutust muuta igal ajal ja nii sageli, kui treener otsustab.

Ainult väravavaht tohib palli seaduslikult käega mängida – ja ainult oma karistusalas.

Mänguskeemi keskmine number näitab poolkaitsjaid: kolm mänguskeemis 4-3-3, neli mänguskeemis 4-4-2 ja viis mänguskeemis 3-5-2.

Kaitsjad moodustavad oma väravale lähima liini, nende otse taga on väravavaht.

Kaitsev poolkaitsja asub kaitse ees, ründav poolkaitsja mängib ründajate taga ja ründaja on kõige kaugemal ees.

Kapten kannab kapteniarmbandi ja on võistkonna ametlik hääl kohtunikuga suhtlemisel.

Viis vahetust võistkonna kohta on COVID-19 ajastu järel muutunud standardiks enamikus suurtes võistlustes. Mõned võistlused lubavad endiselt vaid kolme.

Äärerründajad on ääres mängivad ründajad, kes kasutavad küljejoone äärset ruumi palli juhtimiseks, tsenderdamiseks ja sissepoole liikumiseks.

Kaitsev poolkaitsja asub kaitseliini ees, katkestab sööte ja teeb sisseminekuid, et kaitsjaid kaitsta.

Positsioonid on treeneri määratud taktikalised suunised. Mängijad võivad mängu ajal liikuda kõikjale väljakul.

Neljane kaitseliin, kaks poolkaitses ja neli ees: 4-2-4, millega Brasiilia 1958. aasta MM-i võitis.