Väljak

Kaks pikemat piirjoont on küljejooned. Kaks lühemat on otsajooned. Kui pall ületab küljejoone täielikult, taasalustatakse mängu küljesissevisega.

Väljaku kumbki lühike ots on otsajoon ja värav asub selle keskel.

Keskjoon kulgeb üle väljaku keskosa, ühendades kahe küljejoone keskpunkte. See eraldab kummagi võistkonna oma väljakupoole vastase väljakupoolest.

Karistusala on iga värava ümber olev suurem ristkülik. Selle sees võib kaitsev väravavaht palli seaduslikult kätega mängida. Enamik rikkumisi, mille eest muidu määrataks karistuslöök, lõpeb selle sees penaltiga.

Väravaala on karistusala sees olev väiksem ristkülik. Väravaesised lahtilöögid sooritatakse selle seest ja selle sees määratud vabalöögid sooritatakse väravaala joonelt.

Keskpunkt on keskjoone keskel asuv koht, kust sooritatakse lahtilöögid iga poolaja alguses ja pärast värava löömist.

Keskring ümbritseb keskpunkti. Lahtilöögi ajal peavad vastased jääma sellest ringist välja, kuni pall on mängus.

Väravaala joon on 5,5 m kaugusel, penaltipunkt 11 m, karistusala joon 16,5 m ning penaltipunkti ümber tõmmatud kaar ulatub sellest 9,15 m kaugemale.

Penaltikaar – mida sageli nimetatakse „D-ks“ – on tõmmatud karistusalast väljapoole. Penaltilöögi ajal peavad kõik mängijad peale lööja ja väravavahi seisma nii karistusalast kui ka sellest kaarest väljas.

Nurgakaar asub otse nurgas. Kahest ristkülikust suurem on laiem, mistõttu selle joon kohtub otsajoonega esimesena, seejärel väiksema ristküliku joon ja väravapostid asuvad keskel.

Rahvusvaheliste mängude puhul peab pikkus olema 100–110 meetrit (110–120 jardi). Siseriiklikel mängudel võib kasutada veidi laiemat vahemikku (90–120 m).

Rahvusvaheliste mängude puhul peab laius olema 64–75 meetrit (70–80 jardi). Siseriiklikel mängudel on lubatud 45–90 m.

Väravapostide siseservade vahekaugus on 7,32 m, mis võrdub täpselt 8 jardiga – mõõt, mis on 19. sajandist saadik muutumatu.

Kaugus maapinnast põiklati alumise servani on 2,44 m, mis võrdub 8 jalaga.

Penaltipunkt asub täpselt 11 m (12 jardi) kaugusel otsajoone keskpunktist. See on olnud sellel kaugusel alates 1937. aastast.

Keskringi raadius on 9,15 m (10 jardi) – kaugus, mille vastased peavad lahtilöögi ajal pallist hoidma.

Väravaala on väravale lähim väike ristkülik, penaltipunkt asub sellest kaugemal ja karistusala esiserv veel kaugemal.

Väravaala ulatub väljakule 5,5 m (6 jardi), sellest ka hüüdnimi „six-yard box“.

Nurgakaare raadius on 1 m, värav on 2,44 m kõrge ja 7,32 m lai ning väravaala on 18,32 m lai.

Kõik väljaku jooned peavad olema kuni 12 cm laiad ja ühesuguse laiusega. Jooned ise kuuluvad alasse, mida nad piiravad.

Väravaesine lahtilöök sooritatakse mis tahes punktist väravaala sees. Alates 2019. aastast ei pea pall enne karistusalast väljuma, kui teine mängija seda puudutab.

Nurgalöögi puhul asetatakse pall nurgakaare sisse (B), sellesse nurka, mis on lähim kohale, kus pall otsajoone ületas.

Väravavaht seisab väravajoonel, pall on penaltipunktil 11 m kaugusel ja kõik teised mängijad peavad olema kaugemal.

Iga poolaja alguses (ja pärast väravat) asetatakse pall keskpunktile – keskjoone keskel, väljaku keskel asuvale kohale.

Küljesissevise antakse selle mängija vastastele, kes palli viimasena puudutas, ja see sooritatakse kohast, kus pall küljejoone ületas, kahe käega tagant ja pea kohalt.

Väravavaht tohib palli kätega mängida kõikjal oma karistusalas. Väljaspool seda koheldakse teda nagu iga väljakumängijat.

Kõik mängijad peale lööja ja kaitsva väravavahi peavad seisma karistusalast väljas, penaltipunktist tagapool ja penaltikaarest väljas.

Lahtilöögi ajal peavad kõik mängijad olema oma väljakupoolel. Lahtilööki sooritava võistkonna vastased peavad lisaks olema vähemalt 9,15 m kaugusel – see tähendab keskringist väljas.

Vahetusmängijad ja treenerid asuvad tehnilises alas – väljaku kõrval asuvas kindlaksmääratud tsoonis – ega tohi kohtuniku loata mänguväljakule siseneda.

Väljaku kõigisse neljasse nurka tuleb paigutada lipupost (lipuga). Valikuliselt võib lipuposte paigutada ka keskjoone kummagi otsa, vähemalt 1 m küljejoonest väljapoole.

Lahtilöögi ajal peab iga mängija olema oma väljakupoolel. Kui palli on löödud ja see selgelt liigub, on see mängus ning mängijad võivad minna kuhu tahes.

Väljaspool oma karistusala koheldakse väravavahti nagu iga väljakumängijat. Tahtlik käega mäng seal toob kaasa karistuslöögi (ja võimalusel kaardi).

Lahtilööki sooritava võistkonna vastased peavad jääma keskringist väljapoole ja oma väljakupoolele, kuni pall on mängus.

Reegel 1 nõuab, et mänguväljak oleks ristkülikukujuline. Küljejooned peavad olema otsajoontest pikemad.

IFAB lubab nii looduslikku kui ka heakskiidetud tehiskatet. Tippvõistlustel peab tehiskate vastama FIFA kvaliteediprogrammi (FIFA Quality Programme) nõuetele.

Kaubanduslik reklaam pole mängu ajal lubatud väljaku kattel, väravatel ega nurgalippudel. Väljaku äärsed reklaamtahvlid peavad olema vähemalt 1 m küljejoonest väljas.

Nurkade lipupostid on kohustuslikud ja peavad olema vähemalt 1,5 m kõrged. Keskjoone valikulised lipupostid pole nõutavad.

Ohutuse huvides ei tohi lipupostide ots olla terav – et vältida vigastust, kui mängija nende peale kukub.

Mängu ajal tohib väljakul olla ainult reeglitega nõutud märgistus, seega peab kõik, mis on esinemiseks maalitud, enne lahtilööki kadunud olema.

Väravapostid ja põiklatid peavad olema valged. Nende laius peab olema sama mis otsajoonel – ja see ei tohi ületada 12 cm.

Mäng peatub, kuni värav parandatakse. Kui seda ei saa parandada, mäng katkestatakse: improviseeritud väravad pole lubatud.

Kohtunikul on õigus otsustada mänguolude üle. Kui väljak on ohtlik, võib mängu peatada või katkestada ning võistlusjuhend määrab siis, mis edasi saab.

Kui väljak ei vasta rahvusvahelistele vahemikele (100–110 m × 64–75 m), ei saa mängu rahvusvahelisena mängida. Siseriiklikel võistlustel on lubatud suuremad kõrvalekalded.

Kukkunud nurgalipp mängu ei peata. See pannakse tagasi või seatakse uuesti järgmisel loomulikul katkestusel. Lipp ei kuulu otsuseid mõjutava väljakumärgistuse hulka.

Märgistus peab olema selgelt nähtav, seega võib kohtunik mängu edasi lükata, kuni see on taas nähtav.

Nurgalipp kuulub väljaku sisseseade hulka. Pall on mängust väljas alles siis, kui see ületab täielikult külje- või otsajoone, mitte siis, kui see lippu tabab.

Palli käega mängimine väljaspool karistusala on rikkumine, mille eest määratakse karistuslöök. Kui sellega peatatakse väravavõimalus, võidakse väravavaht eemaldada.

Lahtilöögi ajal peab iga mängija olema oma väljakupoolel. Kui keegi pole seal palli löömise hetkel, korratakse lahtilööki.

Mänguväljakule loata märkide tegemine (näiteks saapaga kraapimine karistuslöögi kauguse märkimiseks) on ebasportlik käitumine, mille eest karistatakse hoiatusega.

Kui väravajoone tehnoloogia rikki läheb, jätkub mäng tavapäraste kohtunikumenetlustega. Kohtunik – abikohtunike ja (kus kasutatakse) VAR-i toel – otsustab väravad nagu varem.

Penalti võeti kasutusele 1891. aastal Iiri väravavahi William McCrumi ettepanekul, pärast muret tahtlike vigade pärast väravate lähedal.

Reeglid kirjutati esimest korda 1863, põiklatid said kohustuslikuks 1882, esimene MM mängiti 1930 ja VAR-i kasutati MM-il 2018.

Väravavõrgud patenteeris John Brodie 1890 ja neid kasutati ametlikult alates 1891. Enne võrke olid vaidlused selle üle, kas pall oli postide vahelt läbi läinud, tavalised.

Ristkülikukujuline karistusala, 18 jardi (16,5 m) sügav, võeti kasutusele 1902 ja on sestsaadik oma kuju säilitanud.

Väravajoone tehnoloogia debüteeris 2014. aasta MM-il Brasiilias, pärast suure tähelepanu pälvinud juhtumeid (eelkõige Frank Lampardi tühistatud värav Saksamaa vastu 2010).

Väljaku mõõtmeid täpsustati 19. sajandi lõpus. 1863. aasta FA algsed reeglid jätsid mõõtmed ebamääraseks; tänapäevased vahemikud tulid järgnevate aastakümnete jooksul.

Keskring lisati, kui reegel, mis nõudis vastastelt lahtilöögi ajal kauguse hoidmist, ametlikult kehtestati – 19. sajandi lõpus.

Kõik algsed mõõdud olid jardides ja jalgades (8 jardi lai, 8 jalga kõrge, 12 jardi penalti jaoks, 18 jardi karistusala jaoks). Meetermõõdud (7,32; 2,44; 11; 16,5) on täpsed ümberarvutused.

Tippjalgpalli mängiti murul kuni 1980. aastatel katsetati tehisvälju; tänapäevased kolmanda põlvkonna katted, mida testitakse FIFA kvaliteediprogrammi alusel, said laialt aktsepteeritud 2000. aastatel.

Valged väravapostid ja põiklatid on olnud standard kodifitseeritud jalgpalli algusaegadest peale, tagades nähtavuse mis tahes vormivärvi taustal.

Rahvusvahelised väljakud peavad olema 100–110 m pikad, FIFA soovitab 105 m ja muud mängud võivad kasutada kuni 120 m pikkuseid väljakuid.

Mänge, mis pole rahvusvahelised, võib mängida 45–90 m laiustel väljakutel; rahvusvahelised vajavad 64–75 m.

Kõik väljaku jooned peavad olema sama laiad – ja mitte laiemad kui 12 cm. Jooned kuuluvad alasse, mida nad piiravad.

Joon kuulub alasse, mida see piirab, seega on värav löödud alles viimases etapis, kui kogu pall on väravajoone välisservast kaugemal.

Väravapostid ja põiklatid võivad olla ristlõikes ruudu-, ristküliku-, ümmarguse, elliptilise või poolelliptilise kujuga. Need peavad olema valmistatud heakskiidetud materjalist ega tohi olla ohtlikud.

Madalamate liigade ja harrastusjalgpalli väljakutel on sageli väikesed kalded. Reeglid neid rangelt ei keela, kuid tasane väljak on FIFA soovitus tippvõistlustele.

Iga nurgalipuposti kõrgus peab olema vähemalt 1,5 m, tipp ei tohi olla terav ja sellel peab olema lipp.

Keskjoone lipupostid on valikulised. Kui neid kasutatakse, tuleb need paigutada vähemalt 1 m küljejoonest väljapoole, et need mängu ei segaks.

Jooned peavad olema ühevärvilised ja mängukattest selgelt eristuvad. Murul on universaalne valge; lumel võib eriloaga kasutada kontrastseid alternatiive.

Mängu ajal on lubatud ainult reegliga 1 ette nähtud märgistus. Mängueelsed esitlused tuleb enne lahtilööki eemaldada.

Jalgpall: 7,32 m × 2,44 m. Saalijalgpall: 3 m × 2 m. Jalgpalliväravas on enam kui kaks korda laiem ja märksa kõrgem.

Jalgpalliväljak on suuruselt ligikaudu võrreldav ragbiväljakuga, kuid märgistus erineb: jalgpallis on ristkülikukujulised väravad otsajoonel, try-joont pole ja karistussüsteem on teistsugune.

Väravaala asub karistusala sees, mis on vaid väike osa ühest väljakupoolest.

Keskringi ja penaltikaare raadius on mõlemal 9,15 m (10 jardi) – kaugus, mille vastased peavad lahtilöögi ja penaltilöögi ajal hoidma.

Väljak on ristkülikukujuline, pikemad küljed on küljejooned ja lühemad küljed otsajooned. Küljejooned peavad alati olema otsajoontest pikemad.

Rahvusvahelised mängud peavad kasutama kitsamat mõõtmete vahemikku, mis tagab tippväljakute suhtelise ühtluse. Siseriiklikud mängud lubavad rohkem paindlikkust.

Nurgakaare raadius: 1 m. Keskringi raadius: 9,15 m – peaaegu kümme korda suurem.

Penaltipunkt asub väravast 11 m kaugusel, karistusala esiserv aga 16,5 m kaugusel. Ala taga olev kaar on tõmmatud penaltipunkti ümber 9,15 m raadiusega.

Tennisevälja suurus on umbes 24 × 11 m, korvpalliväljak 28 × 15 m, rahvusvaheline saalijalgpalliväljak umbes 40 × 20 m ja jalgpalliväljak ligikaudu 105 × 68 m.

FIFA soovitab tippstaadionitele täpset pikkust 105 m ja laiust 68 m. Mõlemad jäävad mugavalt rahvusvahelisse vahemikku 100–110 × 64–75 m.

Pall on mängust väljas alles siis, kui see on küljejoone TÄIELIKULT ületanud, maas või õhus. Seni, kuni mõni osa on veel joone kohal, jääb see mängu.

Kui pall ületab otsajoone väravapostidest väljaspool ja seda puudutas viimasena ründav võistkond, on taasalustamine väravaesine lahtilöök.

Väravaesine lahtilöök sooritatakse mis tahes punktist väravaala sees. Palli ei pea asetama ühtegi kindlasse väravaala nurka.

Reegel 15 nõuab, et mõlemad jalad oleksid küljejoonel VÕI selle taga maas. Joonel endal seismine on lubatud.

Nurgalipp kuulub väljaku sisseseade hulka. Kui pall seda tabab, kuid ei ületa täielikult ühtegi piirijoont, jätkub mäng tavapäraselt.

Nurgalöögi puhul peavad vastased jääma nurgakaarest vähemalt 9,15 m (10 jardi) kaugusele, kuni pall on mängus.

Rikkumine toimus seal, kus väravavaht palli esimest korda kätega mängis, karistusalast väljaspool. Hiljem palli tagasi sisse kandmine seda ei muuda.

Pall on mängust väljas kohe, kui see on küljejoone ületanud, õhus või maas. Kuhu see pärast maandub, ei muuda midagi.

Kui kogu pall on väravajoone ületanud väravapostide vahel ja põiklati all, antakse värav – isegi kui pall keerleb kohe pärast seda tagasi mängu.

Alates 2019. aastast võib väravaesise lahtilöögi palli asetada kõikjale väravaala sisse. Varem tuli see asetada väravaala sellele poolele, mis oli kohale lähim, kus pall mängust väljus.

Reegel 1 nõuab, et mänguväljak oleks ristkülikukujuline, küljejooned otsajoontest pikemad.

Värava laius on täpselt 7,32 m (8 jardi) – mõõdetuna väravapostide siseservade vahel.

Värava kõrgus on 2,44 m (8 jalga), mõõdetuna maapinnast põiklati alumise servani.

Penaltilöögid sooritatakse penaltipunktilt – täpselt 11 m (12 jardi) kaugusel otsajoone keskpunktist.

Väravaala pindala on umbes 100 ruutmeetrit, keskringi oma umbes 263 ja karistusala oma umbes 665.

Väravaala sügavus on 5,5 m (6 jardi) – sellest ka selle igapäevane nimi „six-yard box“.

Vastased peavad lahtilöögi ajal olema pallist vähemalt 9,15 m kaugusel – täpselt keskringi raadius, seega nõue „keskringist väljas“ tagab selle kauguse.

Pall tuleb asetada nurgakaare – 1 m raadiusega veerandringi – sisse, väljaku sellesse nurka, mis on lähim kohale, kus pall otsajoone ületas.

Joon võib olla kuni 12 cm lai, nurgakaare raadius on 1 m, keskringi oma 9,15 m ja karistusala on 16,5 m sügav.

FIFA soovitab tippstaadionitele 105 × 68 m, mis jääb mugavalt rahvusvahelisse vahemikku 100–110 m × 64–75 m.