Mängu eesmärk

Jalgpalli eesmärk on lihtne: võidab võistkond, kes lööb põhiaja jooksul vastasest rohkem väravaid. Pallivaldamise ja söötude statistika tulemust ei mõjuta.

Värav loetakse sisse alles siis, kui kogu pall on väravapostide vahel ja põiklati all täielikult üle väravajoone; pärast värava andmist taasalustab mängu lahtilöögiga võistkond, kes värava sisse lasi.

Mündivise otsustab väljakupoolte ja lahtilöögi, mäng algab lahtilöögiga, teiseks poolajaks vahetavad võistkonnad väljakupooli ja lõpuvile lõpetab mängu.

Kui liigamängus on põhiaja lõpus mõlemal võistkonnal löödud väravaid sama palju, on tulemus viik ja kumbki võistkond saab tavaliselt 1 punkti.

Võitja selgub rangelt löödud väravate põhjal. Sellised näitajad nagu pallivaldamine, rikkumised või löögid võitjat ei määra.

Jalgpallivõistkonda kuuluvad kõik registreeritud mängijad: algkoosseisu mängijad, vahetusmängijad ja väravavaht. Väljakul olevad üksteist on vaid osa võistkonnast.

Lahtilöök algatab kummagi poolaja ja taasalustab mängu pärast värava löömist. See sooritatakse keskpunktist.

Väravad asuvad kummagi otsajoone keskel, üks väljaku kummaski otsas (C). A on keskpunkt, B nurk ja D penaltipunkt.

Väravavaht on ainus mängukoht, mille põhiülesanne on väravaid ära hoida, ja ainus mängija, kellel on lubatud kätt tahtlikult kasutada – kuid ainult oma karistusalas.

Jalgpalli (association football) määratleb see, et palli kontrollitakse ja mängitakse peamiselt jalgadega. Ainult väravavaht ja küljesisseviset sooritavad mängijad tohivad kindlaksmääratud olukordades kätt seaduslikult kasutada.

Võistkond alustab üksteist mängijaga, kellest üks on väravavaht. Pildil on kümme, seega üks puudub.

Vaheaeg on lühem kui ükski mänguperiood, täismäng on pikem kui kumbki selle poolaeg ja lisaaeg teeb väljalangemismängu veelgi pikemaks.

Tavamäng jaguneb kaheks võrdseks 45-minutiliseks poolajaks, mille vahel on vaheaeg.

Kumbki poolaeg kestab 45 minutit põhiaega. Kohtuniku äranägemisel võib lisada lisaminuteid.

Mängus on korraga ainult üks pall. Varupalle hoitakse väljaku ümber, et taasalustamist kiirendada, kuid neid ei kasutata kunagi üheaegselt.

Väravaid on täpselt kaks – üks kummaski väljaku otsas. Kumbki võistkond kaitseb ühte ja ründab teist.

Alates 1990. aastate algusest annab liigajalgpalli tavapärane punktisüsteem võidu eest 3 punkti, viigi eest 1 ja kaotuse eest 0.

Tavapärases 3-1-0 liigapunktisüsteemis annab viik kummalegi võistkonnale 1 punkti.

Tavapärases liigasüsteemis annab võit kõige rohkem punkte, kaotus ei anna ühtegi ja viik jääb nende vahele.

Mäng tuleb katkestada, kui kummalgi võistkonnal on väljakul alla 7 mängija (näiteks punaste kaartide või vigastuste tõttu, kui vahetusi pole enam alles).

Lime'i väravavaht (B) kaitseb vasakpoolset väravat, mida Lime'i võistkond kaitseb. D on teise võistkonna väravavaht, A Lime'i ründaja ja C Lime'i kaitsja.

Ründajad ja ründemängijad asuvad väljakul kõrgel ning nende põhiülesanne on väravaid lüüa, kuigi värava võib seaduslikult lüüa iga mängija.

Kohtunik on väljakul ainus otsustaja. Tema volitused algavad hetkest, kui ta mänguväljakule siseneb, ja kestavad, kuni ta selle maha jätab.

Mündivise toimub enne algust: selle võitnud võistkond valib, millist väravat esimesel poolajal rünnata, ja teine võistkond sooritab lahtilöögi.

Väravat saab kinnitada ainult kohtunik. Tänapäeva jalgpallis võib ta pidada nõu abikohtuniku, väravajoone tehnoloogia või VAR-iga, kuid lõpliku otsuse teeb kohtunik.

Kapten kannab kaptenipaela ja on võistkonna ametlik esindaja kohtunikuga rääkides, kuigi tal pole mängus mingeid erivolitusi.

Peatreener vastutab taktikalise ettevalmistuse, algkoosseisu valiku ja vahetuste tegemise eest mängu ajal.

Põhiaeg saab täis, peatuste eest lisatud minutid kuulutatakse välja ja mängitakse ära ning alles seejärel lõpetab vile poolaja.

Küljesissevise võib sooritada iga väljakumängija või isegi väravavaht. Võistkond, kellele sissevise määrati, valib, kes seda sooritab.

Kohtunik kontrollib mängijate varustust ja võib mängijal osalemise keelata, kui tema varustus on ohtlik või nõuetele mittevastav.

Väravavaht tohib palli kätega mängida ainult oma karistusalas. Väljaspool seda koheldakse teda nagu iga teist mängijat.

Palli tahtlik käega mängimine mis tahes väljakumängija poolt on rikkumine, mille eest määratakse karistuslöök või penalti.

Alates 2016/17 reeglimuudatustest võib lahtilöögist lüüa värava otse vastasvõistkonna vastu. (Otse omaenda väravasse värav ei loe.)

Mäng jätkub seni, kuni kummalgi võistkonnal on vähemalt 7 mängijat. Kui võistkonda jääb 6, mäng katkestatakse.

Väravaid võib lüüa mis tahes kehaosaga peale käte ja käsivarte. Peaga löödud värav on tsenderduste ja standardolukordade järel üks levinumaid väravalöömise viise.

Võistkonnal peab alati olema väravavaht. Kui vahetusi pole enam alles, võtab ühe väljakumängija koha väravavahi särgis üle.

Küljesissevisest ei saa lüüa väravat otse. Pall peab esmalt puudutama teist mängijat. Kui see läheb otse sisse, on taasalustamine väravaesine lahtilöök või nurgalöök, olenevalt asjaoludest.

Jalgpalli mängitakse kõigi kehaosadega peale käte ja käsivarte. Väljakumängijad võivad kasutada jalgu, pead, rinda, reisi jne.

Ehted pole lubatud. Mängija saadetakse väljakult ehteid eemaldama ja ta võib naasta alles siis, kui kohtunik on rahul ja annab loa.

Ühe mängija löödavate väravate arvu piiravat reeglit pole. Kolme väravat ühe mängija poolt nimetatakse kübaratrikiks, kuid mängijad on ühes mängus löönud ka viis või rohkem väravat.

Pärast väravat lähevad mängijad tagasi oma väljakupoolele ja mäng taasalustatakse lahtilöögiga, mille sooritab värava sisse lasknud võistkond.

Omavärav loetakse vastasvõistkonna väravaks. Mängija, kes juhtis palli omaenda võrku, kantakse ametlikes andmetes omavärava autoriks.

Pildil on kuus Lime'i mängijat. Mäng ei saa jätkuda, kui võistkonnas on alla seitsme mängija, seega kohtunik katkestab selle.

1990. aastate keskpaigast kogu maailmas kasutatava tavapärase 3-1-0 liigasüsteemi järgi saab võitnud võistkond 3 liigapunkti.

Tavapärase 3-1-0 punktisüsteemi järgi saab kumbki võistkond viigi eest 1 liigapunkti.

Enamikus väljalangemisvõistlustes läheb põhiaja järel viigis olev mäng lisaajale ja kui see on endiselt viigis, otsustab edasipääseja penaltiseeria.

Kui kumbki võistkond väravat ei löö, on tulemus 0:0 viik, mida nimetatakse sageli väravateta viigiks või „nil-nil“.

Kui kohtunik tuvastab enne väravat rikkumise (näiteks suluseisu), värav tühistatakse. Taasalustatakse vabalöögiga suluseisu rikkumise eest.

Väravat ei saa anda, kui väravalööja (või mõni võistkonnakaaslane vahetult enne seda) mängis palli tahtlikult käega. Värav tühistatakse.

Kohtunik annab mängu lõpust märku pika vilega, kui kõik lisaminutid on mängitud. Tavalises liigamängus pole lisamängu ka siis, kui tulemus on viik.

Football Association (FA) asutati Inglismaal 1863. aastal ja samal aastal koostati seal ka esimesed standardiseeritud mängureeglid.

FA asutati Londonis 26. oktoobril 1863, mis tähistas assotsiatsioonijalgpalli kui kodifitseeritud spordiala ametlikku sündi.

Nimi „football“ eristas seda mängudest, kus tohtis kätt kasutada (millest sai ragbi). Termin rõhutab, et palli liigutatakse jalgadega.

Football Association tuli esimesena, Šoti jalgpalliliit (Scottish FA) järgnes kümme aastat hiljem, FIFA asutati 1904. ja UEFA 1954. aastal.

90-minutiline mäng (kaks 45-minutilist poolaega) kehtestati 19. sajandi lõpus, varsti pärast seda, kui FA oli mängureeglid kodifitseerinud.

Pildil on üksteist mängijat. Üksteist mängijat poole kohta kinnistus kodifitseeritud mängu algusaastail 19. sajandil ja pole sestsaadik muutunud.

3-1-0 süsteem asendas Inglismaal 1981. aastal vanema 2-1-0 süsteemi ja FIFA võttis selle kogu maailmas kasutusele 1995. aastaks; see loodi ründava mängu soodustamiseks.

Algne liigapunktisüsteem andis võidu eest 2 punkti ja viigi eest 1 punkti. See muudeti võidu eest 3 punktiks, et heidutada kaitsvat mängu.

Esimene rahvusvaheline mäng peeti 1872, esimesed MM 1930, esimene Euroopa Meistrite karika finaal 1956 ning VAR-i kasutati MM-il esimest korda 2018.

Esimene rahvusvaheline mäng, Šotimaa ja Inglismaa vahel 1872, lõppes 0:0 viigiga – väravateta algus rahvusvahelise jalgpalli pikale ajaloole.

Kui võistkond on kõik vahetused ära kasutanud ja mängija vigastab end või eemaldatakse, jätkab võistkond väiksema mängijate arvuga – tingimusel, et neid on endiselt vähemalt 7.

Kui väravavaht eemaldatakse ja väravavahi vahetusi pole alles, peab üks väljakumängija väravavahi särgi selga panema ja rolli üle võtma.

Väravaesisest lahtilöögist võib värava lüüa otse, kuid ainult vastasvõistkonna vastu, seega värav loetakse.

Lahtilöögist ei saa lüüa väravat otse omaenda väravasse. Kohtunik väravat ei anna ja taasalustab vastaste nurgalöögiga.

Kogu pall peab väravajoone täielikult ületama, väravapostide vahel ja põiklati all. Kui see joont täielikult ei ületa, väravat ei anta – isegi kui pall korraks võrku puudutas.

Kui väline tegur takistab selget väravat, otsustab kohtunik oma hinnangu järgi. Ta võib värava anda, kui pall oleks selgelt väravasse läinud, või taasalustada kohtuniku palliga.

Kohtunikul on õigus mäng peatada või katkestada, kui tingimused on ohtlikud. Võistlusjuhend määrab siis, kas mäng mängitakse uuesti või jääb tulemus kehtima.

Tavalised liigamängud lõpevad põhiaja ja lisaminutite lõppedes. Lisaaega ja penaltiseeriat kasutatakse väljalangemisvõistlustel, mitte liigamängudes.

Treenerid ja muud võistkonna ametiisikud peavad jääma tehnilisse alasse. Loata väljakule sisenemine võib kaasa tuua ametiisiku eemaldamise (punane kaart).

Kohtunikule tuleb vahetusest teada anda ning vahetusmängija tohib keskjoonelt väljakule siseneda alles pärast seda, kui väljavahetatav mängija on väljakult lahkunud.

Üksikmängu tennises on kummalgi poolel üks mängija, korvpallis viis, võrkpallis kuus ja jalgpallis üksteist.

Jalgpallis on iga värav tulemuses täpselt üks punkt, olenemata sellest, kuidas see löödi. Korvpallis võivad visked olla väärt 1, 2 või 3 punkti.

Jalgpalli (association football) määratleb jalgade kasutamine (käed on lubatud ainult väravavahile). Ameerika jalgpall on teine spordiala, mida mängitakse peamiselt kätega.

NBA mäng kestab 48 minutit, NHL-i mäng 60, ragbi (rugby union) kohtumine 80 ja jalgpallimäng 90.

Jalgpalliväravas on ristkülikukujuline raam võrguga. Ragbis on H-kujulised postid ja try’d saadakse palli maandamisega üle try-joone.

Saalijalgpall on jalgpalli väiksema koosseisuga sisevariant, mida mängitakse viis viie vastu väiksema ja raskema palliga – samuti peamiselt jalgadega.

Jalgpalli mängitakse 11 vastu 11 suurel väljakul; saalijalgpalli mängitakse 5 vastu 5 palju väiksemal siseväljakul.

Liigajalgpalli mängud võivad lõppeda viigiga. Võrkpallis, nagu tennises või korvpallis, mängitakse seni, kuni üks pool võidab selgelt.

Jalgpalli arvestus on lihtne – täisväravad liidetakse kokku. Tennises kasutatakse punktide, geimide ja settide hierarhilist arvestust.

Jalgpall on korvpalli või käsipalliga võrreldes tuntult väheskooriline – enamik mänge lõpeb kokku 1 kuni 5 väravaga, mistõttu on iga värav dramaatilisem.

Lisaminutid mängitakse iga poolaja lõpus. 4 lisaminutiga kestab mäng vähemalt 94. minutini. Kohtunik võib lisada veel, kui tekib täiendavaid katkestusi.

Kui võistkonda jääb alla 7 mängija, tuleb mäng katkestada. Ametliku tulemuse otsustab siis võistlusjuhend.

Tavapärases 3-1-0 liigasüsteemis annab viik kummalegi võistkonnale 1 punkti, olenemata tegelikust seisust.

Alates 2016. aastast võib lahtilöögist lüüa värava otse vastasvõistkonna vastu, seega värav loetakse.

Väravaesisest lahtilöögist otse vastasvõistkonna vastu löödud värav kehtib – seda on professionaalsetes mängudes juhtunud, kui tuul või eksitus kannab palli väravavahist üle.

Värav ei lõpeta mängu: värava sisse lasknud võistkond sooritab lahtilöögi, mängitakse lisaminutid ja alles siis kõlab lõpuvile.

Omavärav loetakse teise võistkonna kasuks ja nagu iga värava järel taasalustab mängu lahtilöögiga võistkond, kes värava sisse lasi.

Kui väravavahi vahetust pole võimalik teha, peab väljakumängija võtma üle uue väravavahi rolli ja kandma erinevat särki, et teda oleks võimalik eristada.

Suluseisu rikkumine tühistab värava. Kaitsev võistkond taasalustab vabalöögiga suluseisu rikkumise kohast.

Mängu võitmiseks piisab sellest, et lõpuvilel on rohkem väravaid. Võistkond A võidab kas edu suurendades või takistades võistkonda B väravat lööma.

Jalgpalli eesmärk seisneb ainult löödud ja sisse lastud väravates. Kogu muu statistika on teisejärguline.

Kumbki võistkond alustab 11 mängijaga, sealhulgas väravavahiga. See on mängu üks põhilisemaid reegleid.

Mäng algab lahtilöögiga, katkeb kahe 45-minutilise poolaja vahel vaheajaks, lisab lõppu peatuste eest lisaminutid ja lõpeb lõpuvilega.

Kohtunik on mängu ajal tehtavate otsuste ainus autoriteet. Tema otsused on lõplikud ja siduvad.

Kogu pall peab joone täielikult ületama. See täpne sõnastus on kriitilise tähtsusega ja on väravajoone tehnoloogia aluseks.

1990. aastatel üle maailma kasutusele võetud 3-1-0 liigasüsteem annab võidu eest 3 punkti, viigi eest 1 ja kaotuse eest 0.

Ainult väravavaht ja ainult oma karistusalas tohib mängu ajal palli tahtlikult kätega puudutada.

Pildil on seitse Lime'i mängijat. Mäng võib jätkuda seni, kuni kummalgi võistkonnal on vähemalt seitse mängijat.

Viigiline seis jalgpallis on viik. Liigas saab kumbki võistkond 1 punkti; väljalangemismängus läheb mäng lisaajale ja vajaduse korral penaltiseeriasse.

Esimesed reeglid kirjutati 1863, penalti tuli 1891, esimene MM peeti 1930 ja VAR-i kasutati MM-il 2018.