Mängu kestus ja lisaminutid

Tavaline mängu kestus on 90 minutit, jagatud kaheks 45-minutiliseks poolajaks, millele lisanduvad iga poolaja lõpus lisaminutid.

Vaheaeg on esimesele poolajale järgnev paus, mille jooksul mängijad puhkavad ja võistkonnad võivad taktikat muuta. See ei tohi ületada 15 minutit.

Tahvel näitab minimaalset aega, mille kohtunik katkestuste eest juurde lisab; mängida võib kauem, kui mäng peatatakse uuesti.

Väljalangemismängus viib viik 90 minuti järel lisaajani: lühike paus, seejärel kaks perioodi, mille vahel vahetatakse väljakupooli.

Kui mäng on pärast lisaaega ikka viigis, selgitatakse võitja penaltiseeriaga: tavaliselt viis lööki kummalegi, seejärel äkksurm, kui seis on ikka viigis.

Mängu lõpp on hetk, mil kohtunik vilistab lõppvile ja mäng lõpeb. See saabub pärast põhiaega 90 minutit ja teise poolaja lõpus lisatud lisaminuteid.

Lõppvile on kohtuniku signaal, et mäng on lõppenud. Seda nimetatakse ka „pikaks vileks“.

Kui mõlemal võistkonnal on pärast 90 minutit (ja võimalikke lisaminuteid) sama tulemus, on mäng viigis. Kumbki võistkond saab 1 liigapunkti.

Põhiaeg on tavapärased 90 minutit. Lisaaeg on kaks 15-minutilist poolaega, mida mängitakse pärast seda, et väljalangemismängudes viik lahendada.

Pärast viit lööki kummaltki läheb võrdne seeria äkksurmale, mis lõpeb esimeses ringis, kus üks võistkond lööb värava ja teine mitte.

Iga poolaeg kestab 45 minutit, kokku 90 minutit põhiaega (pluss lisaminutid).

Vaheaeg ei tohi ületada 15 minutit. Võistlused võivad määrata lühema pausi, kuid mitte kunagi pikema.

Lisaaeg koosneb kahest 15-minutilisest poolajast, kokku 30 minutit.

Kumbki võistkond sooritab viis lööki vaheldumisi; kui seis on ikka viigis, järgneb äkksurm.

Mängijatel on lubatud lühike paus – kuni 5 minutit –, et enne lisaaja algust süüa-juua. Nad ei lähe riietusruumi tagasi.

Võistkonnad vahetavad väljakupooli ainult lisaaja perioodide vahel, saavad enne lisaaega lühikese pausi ja pikim paus on vaheaeg.

Jalgpalliliit (The Football Association) määras mängu kestuseks 90 minutit 1866. aastal, mõned aastad pärast asutamist (1863).

Lisaaja periood on poolajast lühem ja mäng on pikem kui kumbki neist.

FIFA võttis 2022. aasta maailmameistrivõistlustel kasutusele täpsema katkestusaja arvestuse, mis tõi kaasa märgatavalt pikemad lisaminutid – mõnikord üle 14 minuti poolaja kohta.

Äkksurm jätkub ring ringi järel, kuni selgub võitja. Ametlikku piirangut ei ole, kuigi mõned legendaarsed penaltiseeriad on kestnud kuni 20+ lööki võistkonna kohta.

Kohtunik otsustab, kui palju aega katkestuste hüvitamiseks lisada. Neljas kohtunik näitab minimaalset aega, kuid kohtunik võib oma äranägemise järgi mängu veelgi pikendada.

Kohtunik vilistab (ja mängu lõpus pikemalt), et iga mänguperiood ametlikult lõpetada. Tema otsus kaalub üles igasuguse muu kella.

Neljas kohtunik näitab tahvlil minimaalseid lisaminuteid iga poolaja lõpus.

Kohtunik otsustab lisaminutite hulga, arvestades vahetusi, vigastusi, aja raiskamist, VAR-i, tähistamist ja muid viivitusi.

Lisaaeg algab kohtuniku signaali peale pärast lühikest pausi vastavalt võistlusjuhendile.

Enne esimest lööki selgitatakse välja värav ja löömise järjekord; seejärel löövad võistkonnad vaheldumisi.

Kohtunik viskab mündi. Võitnud kapten otsustab, millist väravat kasutatakse (koos kohtuniku ohutuskontrolliga) ja kas lüüa esimesena või teisena.

Mängu lõpetab ainult vile ja mängijad lahkuvad pärast seda väljakult.

Kohtunik jälgib iga lööki penaltiseerias – tagab, et lööjad ja väravavaht järgivad korda. Avalikku loendamist ei ole; löögid järgnevad vaheldumisi.

Kõik vahetused vajavad kohtuniku luba, sealhulgas lisaminutite ajal tehtavad. Neljas kohtunik juhib korda.

Jalgpalli kell jookseb pidevalt. Katkestused kompenseerib kohtunik, lisades aega iga poolaja lõpus, mitte kella peatades.

Iga poolaeg peab kestma täis 45 minutit (pluss lisaminutid). Kohtunik ei saa poolaega lühendada muidu kui mängu katkestades, millel on oma kord.

Tahvel näitab miinimumi; lisaminutite ajal tekkinud katkestused võib juurde lisada ja poolaeg lõpeb ainult vilega.

Mängu pikkuse määrab võistlusjuhend. Sõprusmängudes võib kasutada lühemat kestust, kuid igas ametlikus võistluses tuleb 90 minutit (või nagu juhend ette näeb) täielikult mängida.

Kuldset väravat kasutati alates 1990. aastatest, hõbevärav oli lühiajaliselt kasutusel 2000. aastate alguses ja mõlemast loobuti 2004. aastal täis 30 minuti kasuks.

Kui võistluse reeglid nõuavad lisaaega, tuleb see mängida. Keeldumine võib tuua kaasa loobumiskaotuse ja distsiplinaarmeetmed.

Penaltiseerias lõpeb löök, kui pall lakkab liikumast, läheb mängust välja või väravavaht või väravapost selle kõrvale juhib. Tagasipõrkeid ei mängita.

Osaleda võivad ainult mängijad, kes olid lisaaja lõpus väljakul, kuid vigastatud väravavahi võib asendada, kui võistkonnal on veel vahetus järel.

Mäng lõpeb kohtuniku vilega. Mängijad, treenerid ja pealtvaatajad peavad ootama – liiga vara väljakule tormamine võib tuua kaasa trahvi koduklubile.

Tahtlik aja raiskamine (aeglased taasalustamised, vigastuse teeskemine, aeglased vahetused) toob kaasa kollase kaardi ja raisatud aeg lisatakse poolaja lõpus.

Väljalangemismängus viib viik 90 minuti järel lühikese pausi ja seejärel kahe lisaaja perioodini.

Kui seis jääb väljalangemismängus pärast lisaaega viigiks, otsustatakse mäng penaltiseeriaga.

Liigamängud, mis lõpevad viigiga, jäävad viiki. Mõlemad võistkonnad saavad 1 liigapunkti. Lisaaega kasutatakse ainult väljalangemismängudes.

Teatatud lisaminutid on miinimum; mäng lõpeb alles siis, kui kohtunik vilistab lõppvile.

Katkestamise tagajärjed sõltuvad võistlusjuhendist. Mõnes arvestatakse katkestamise hetke seis, teistes mängitakse mäng osaliselt või täielikult uuesti.

Pärast 5 lööki kummaltki algab äkksurm: kumbki võistkond sooritab ringis ühe löögi; esimene ring, kus üks võistkond lööb värava ja teine möödas, lõpetab võistluse.

Penaltiseerias eemaldatud mängija ei saa lööki sooritada. Võistkond jätkab ülejäänud löögiõiguslike mängijatega. Mõlemal võistkonnal peab alati olema võrdne arv löögiõiguslikke lööjaid.

Kui üks võistkond on vähenenud (punased kaardid), kandub ebavõrdsus üle lisaaega ja penaltiseeriasse (penaltiseeria enda jaoks rakendatakse „võrdsustava vähendamise“ reeglit).

Enne penaltiseeriat peab mõlemal võistkonnal olema sama arv lööjaid, nii et rohkemate mängijatega pool jätab mõned kõrvale.

Väliste tegurite poolt põhjustatud katkestamist käsitleb võistlusjuhend – mõnikord mängitakse uuesti, mõnikord jääb seis kehtima, mõnikord tehakse loobumiskaotuse otsus.

Kolm aastat pärast asutamist kehtestas FA 1866. aastal mängu kestuseks 90 minutit – pikkus, mis on sellest ajast püsinud muutumatuna.

Enne vilepillide üldiseks muutumist 1870. aastate lõpus andsid kohtunikud märku hüüetega või taskurätikuid lehvitades. Vile tegi märguanded selgemaks ja ausamaks.

Penaltiseeriad jõudsid reeglitesse 1970. aastal, asendades uuesti mängitavad mängud, mündivise ja liisuheitmise.

Viigiga lõppenud karikamänge lahendati pikka aega uuesti mängimisega; penaltiseeriad otsustavad need samal päeval ja jõudsid reeglitesse palju hiljem.

Kuldne värav (1993–2004) ja hõbevärav (lühiajaliselt kasutusel 2002–2004) kaotati mõlemad 2004. aastal. Tänapäeval mängitakse täis 30 minutit lisaaega.

Kuldne värav tuli esimesena, hõbevärav proovile pärast seda lühiajaliselt ja tänapäeval mängitakse täis 30 minutit lisaaega.

FIFA rõhutas Katar 2022 täpsemaid lisaminuteid, mis tõi kaasa märkimisväärse kasvu – mõnes mängus lisati üle 14 minuti poolaja kohta.

Itaalia jõudis 1968. aasta finaali, võites mündiviske pärast 0:0 viiki. Sellised meetodid viisid penaltiseeriate kasutuselevõtuni.

Kaks võrdset poolaega vaheajaga on jalgpalli formaat olnud alates 1860. aastate reeglistikust – ainus suurem muutus on standardiseerimine 45 minutile poolaja kohta.

Kaks 15-minutilist lisaaja poolaega kinnistusid 20. sajandi alguses. Variante (kuldne/hõbevärav) katsetati 1990. ja 2000. aastatel, kuid neist loobuti 2004. aastaks.

Mäng lõpeb vile hetkel. Värav kehtib ainult siis, kui pall ületas väravajoone täielikult enne vilet.

Kohtunik ei tohi võistlusmängu lühendada. Sõprusmängudes võib kasutada lühemaid reegleid, kuid ainult eelneval kokkuleppel.

Teatatud lisaminutid on miinimum. Selle ajal toimunud täiendavad katkestused võib juurde lisada. Poolaeg lõpeb ainult kohtuniku lõppvilega.

Aega pikendatakse, et poolaja lõpuks määratud penalti saaks sooritada; muud midagi ei mängita.

Pikendatud poolaeg lõpeb niipea, kui penalti on lõpetatud: värav löödud, tõrjutud ja mängust väljas või möödalöök.

Katkestamist lisaaja ajal käsitletakse samamoodi nagu põhiajal: tulemuse otsustab võistlusjuhend (uuesti mängimine, seis jääb kehtima jne).

Vaheajal tehtud vahetused on lubatud ja need ei loe eraldi vahetusvõimaluseks (kõik loetakse ühe vahetusvõimaluse alla). Vahetuste koguarvu piirab endiselt võistlusjuhend.

Viisteist minutit on maksimum. Lühem paus on lubatud vastastikusel kokkuleppel. Paljudes madalama liiga ja noortemängudes kasutatakse lühemaid vaheaegu.

Noorte- ja amatöörjalgpallis kasutatakse sageli lühemaid perioode (2 × 35 või 2 × 30 minutit jne). Pikkuse dikteerib võistlusjuhend.

Uut mängijat ei tohi väljakule tuua: väravasse läheb mõni teine mängija, kes oli lisaaja lõpus väljakul.

Jalgpall: 2 × 45 minutit (kell jookseb). Korvpall: 4 × 10 (FIBA) või 4 × 12 (NBA) minutit (kell sageli peatatud). Erinevad ajavõtu viisid.

Ameerika jalgpall peatab kella sageli, mistõttu 60-minutiline mäng kestab 3+ tundi. Jalgpalli pidev kell hoiab mängu kogukestuse kompaktsema.

Saalijalgpallil on kõige lühem mänguaeg, jäähokil veidi pikem ja jalgpallil kõige pikem.

Lisaks lööjale ja kahele väravavahile viibivad löögiõiguslikud mängijad penaltiseeria ajal keskringis.

Ragbi union'i lisaaeg on kaks 10-minutilist perioodi, jalgpalli lisaaeg kaks 15-minutilist ja üks jalgpalli poolaeg 45 minutit.

Ameerika jalgpalli vaheaeg on tavaliselt umbes sama pikk kui jalgpallis. Super Bowli halftime show venitab pausi umbes 30 minutile.

Tennisel ei ole kindlat mängu kestust; mäng lõpeb, kui üks mängija võidab piisavalt sette. Jalgpalli ülesehitus on põhimõtteliselt ajapõhine.

Saalijalgpallis on 2 × 20 minutit peatatava kellaga – palju lühem tegelik aeg, kuid intensiivsem. Jalgpall on pikem ja pidev.

Ameerika jalgpallis on kindel „kahe minuti hoiatus“, mis peatab kella, kui jääb 2 minutit. Jalgpallis on paindlikud lisaminutid, mille otsustab kohtunik.

Jalgpall on ajapõhine. Krikett on sündmuspõhine – põhineb pallitud overitel või võetud wicketitel, mitte ajal.

Tahvel näitab minimaalseid lisaminuteid; kohtunik võib lisada rohkem, kui tekib täiendavaid katkestusi.

Teatatud lisaminutid on miinimum. Kuni kohtunik vilistab lõppvile, väravad jätkuvalt loevad.

Enne poolaja lõppu määratud penaltid sooritatakse ka siis, kui lisaminutid on alanud. Poolaeg lõpeb, kui löök on lõpetatud (tõrjutud, värav, möödalöök jne).

Väljalangemismängus, mis on 90 minuti järel viigis, mängitakse lisaaeg. Kui seis on ikka viigis, otsustab võitja penaltiseeria.

Äkksurm jätkub, kuni üks võistkond lööb värava ja teine möödas samas ringis. Ringide arv ei ole kindlaks määratud.

Vahetustele ja muudele viivitustele kulunud aeg lisatakse poolaja lõpus.

Mäng lõpeb vilega; pärast seda sisse läinud pall ei loe, isegi kui see oli juba lennus.

Enne penaltiseeriat peab rohkemate mängijatega võistkond vähendama oma lööjate koosseisu väiksema võistkonna omaga võrdseks. Seejärel on mõlemal võistkonnal 10 löögiõiguslikku lööjat.

Kui vahetusi ei ole enam järel, peab väravasse asuma löögiõiguslik väljakumängija. Võistkond jätkab oma lööke tavapäraselt.

Väliste tegurite tõttu kaotatud aja lisab kohtunik poolaja lõpus, täpselt nagu muude katkestuste puhul.

Põhiaeg on 90 minutit – kaks poolaega 45 minutit kumbki.

Mängitakse kaks 15-minutilist poolaega, kokku 30 minutit lisaaega. Võistkonnad vahetavad pausi ajal väljakupooli, kuid ametlikku vaheaega ei ole.

Ametlikku aega peab kohtunik. Muud kellad on mitteametlikud.

Liigamängud ei lähe lisaaega: võrdne seis on viik, mis annab kummalegi võistkonnale ühe punkti.

Penaltipunktilt sooritatavad löögid, penaltiseeria, otsustavad väljalangemismängu, mis on pärast lisaaega ikka viigis.

Penaltiseeria algab „viiest parimast“: kumbki võistkond sooritab vaheldumisi 5 lööki. Kui seis on ikka viigis, minnakse üle äkksurmale – üks löök võistkonna kohta ringis, kuni üks lööb värava ja teine möödas.

Vaheaeg ei tohi ületada 15 minutit; võistlused võivad määrata lühema.

Mängu mis tahes ajal – sealhulgas lisaminutite ajal – löödud väravad loevad täielikult, kui pall sisenes väravasse enne lõppvilet.

90-minutiline mäng kinnitati 1860. aastatel, penaltiseeriad ilmusid 1970. aastal ja kuldsest väravast loobuti 2004. aastal.

FIFA ajendas 2022. aasta maailmameistrivõistlustel täpsemat katkestusaja arvestust, mis tõi kaasa suured lisaminutid – mõnikord üle 14 minuti poolaja kohta.